Vitsur: S&P-le paistab poliitika tegemine meeldivat

Reitinguagentuur S&P teatas esmaspäeval, et võtab vahetult enne sel nädala toimuvat ELi Ülemkogu võimalikuks langetamiseks vaatluse alla 15 euroala riigi – sealhulgas Eesti, reitingud. See tähendab 50:50 võimalust, et järgmise 90 päeva jooksul võib euroala riikide reiting alaneda.

On tähelepanuväärne, et S&P tuleb oma uute reitingute või hoiatustega lagedale just poliitiliselt kõige kuumemal ajal: USAs siis, kui riigivõla piirmäära suurendamiseks oli jäänud üpris vähe aega ja Euroopas vahetult enne sel nädalal toimuvat tippkohtumist. Sellise ajastamise mõju on raske hinnata. Ühelt poolt tundub ju olevat vajalik ja õige, et keegi USA ja Euroopa liidritele aegajalt meelde tuletaks, et neilt oodatakse juba kaua aega lubaduste asemel tegusid. Teiselt poolt on  aga selge ka see, et selline kõrvalt torkimine võib toimivate kokkulepete saavutamise veel raskemaks muuta kui see niigi oleks olnud ning mis veelgi halvem – niigi habrast olukorda veelgi enam destabiliseerida.

Siiski ei tasuks võimaliku reitingukärpe  mõjust rääkides seda üle tähtsustada. Olukord Euroopa võlakirjaturul ja kommertspanganduses pole ju kellelegi saladuseks. Kuid ka sel juhul kui teised reitinguagentuurid S&P hoiatust ei toeta, saab sellel otsusel siiski olema mingi emotsionaalne mõju ja olukord turgudel seeläbi veel raskemaks muutub. See tähendab raskemaid krediiditingimusi (napimat ja kallimat raha) kõigile ja lõppkokkuvõttes kardetust suuremat tagasiminekut reaalmajanduses.

Eestist rääkides peame arvestama, et Eesti kuulub eurotsooni kõige avatumatute majanduste hulka ja on seetõttu ka kõige enam välistele šokkidele avatud. Elame väga suurel määral ekspordist ja välisinvesteeringute sissevoolust. Majandusliku olukorra halvenemine meie peamiste kaubanduspartnerite juures kandub väikese viivitusega kuid ilmselt võimendatult peagi meile üle vähenenud tellimuste ja investeeringute näol. Siinjuures on meile täiendavaks riskiks ka see asjaolu, et üheks meie peamiseks kaubanduspartneriks on Rootsi, kes ei kuulu eurotsooni, kelle kroon 2008 aastal kriisi alguses euro suhtes kiirelt odavnes pea kolmandiku, mistõttu Eesti Rootsi jaoks liig kalliks muutus.   

Aga loomulikult on asjaolu, et meil riigivõla väiksuse tõttu selle teenindamisega probleeme pole, praeguses olukorras  meile kindlaks plussiks (Lätil, aga ka Leedul võib krediidi kättesaadavus tõsiseks probleemiks kujuneda) kuid  siiski ei vähenda  see asjaolu väliskeskkonnast tulevaid negatiivseid mõjusid meie erasektorile (ettevõtted ja üksikisikud) ja selle võimele oma 13 miljardi euro suurust võlga teenindada. Fakt, et riigil oma võlgadega probleeme pole, huvitab vähe neid, kes on laenanud erasektorile ja kellel on raskusi oma raha tagasi saamisega. Tööpuuduse tõenäoline suurenemine ja tellimiste vähenemine suurendab siin laenuandjate riske tuntavalt.

Täiendava miinusena tuleb meil tahes tahtmata arvestada ka veel sellega, et maailmas vaadeldakse väikseid Baltimaade majandusi pahatihti koos ning seejuures üsna pealiskaudselt. Nii näiteks muutis ju OECD alles hiljaaegu ära Eesti selle aasta majanduskasvu prognoosi. Kuid see ei olnud ju enam prognoos vaid kasvunumbri kooskõlla viimine sündinud faktiga.