Euroopa must reede

Tõsisemad tagajärjed on S&P reedesel otsusel kärpida enam kui poolte euroala riikide reitingut ning jätta 15 neist võimalusega, et reiting edaspidi alaneb, eelkõige Prantsusmaale ja Itaaliale ning euroala ajutisele päästefondile EFSF.

Samuti mõjutab see jõujooni kriisile lahenduse otsimisel. Ainsana tuli katsumisest tervelt välja Saksamaa, mis säilitas kõrgeima AAA-reitingu stabiilse väljavaatega.

Reitingukärpe põhjus on S&P hinnang, et euroala riikide kriisilahendused on ikka alles ebapiisavad. Oodatud läbimurret ei toonud ka 9. detsembri Ülemkogu, mille eel S&P euroala reitingukärpe eest hoiatas. Ülemkogu peamine tulemus oli kokkulepe sõlmida eelarvedistsipliini kindlustamiseks uus leping, kuid agentuuri hinnangul ei ole sellega tagatud ei piisavaid ressursse ega vajalikku paindlikkust euroala probleemide lahendamiseks.

S&P riigireitingute komitee juht John Chambers ütles reedel, et kui ülejäänud neli riiki on nõus oma panust suurendama, võiks EFSF tippreitingu säilitada. Saksamaa kantsler Angela Merkel andis aga nädalavahetusel juba mõista, et Saksamaa ei näe selleks vajadust.

“Ma ei ole kunagi arvanud, et EFSFil peaks tingimata AAA-reiting olema,” ütles Merkel agentuuri Bloomberg vahendusel. “AA+ pole samuti paha reiting.” Merkel rõhutas ka vajadust ESMi käivitamisega kiirustada ning suurendada jõupingutusi kriisile lahenduse leidmiseks.

S&P reitinguotsuse tagajärg on, et EFSFile võib jääda vähem vahendeid euroala hädas riikide abistamiseks – Kreeka vajab juba lähiajal suuri summasid.

Tõsisemad tagajärjed võivad S&P reitingukärpel olla suure laenuvajadusega Itaaliale, millele A järgu reitingust ilmajäämine võib ahendada potentsiaalsete laenuandjate ringi.

Sarkozyl on põhjust muretseda. Poliitiline tagasilöök on suurim Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle, kes taotleb kolme kuu pärast toimuvatel presidendivalimistel uut mandaati. Poliitilised vastased ei jäta seda kasutamata, seda enam, et Sarkozy ise on tippreitingu hoidmist väga tähtsustanud ning sellega mitut kibedat reformi põhjendanud.

Euroopa tasandil tähendab see samuti Prantsusmaa positsiooni nõrgenemist, kus mitu olulist küsimust euroala reformis on alles arutusel. Seni on Sarkozy olnud Merkeli seisukohti tasakaalustamas. Nii prognoositakse, et ELi järgmine Ülemkogu selle kuu lõpul tuleb käredam kui eelmine.

Üheksa euroala riiki sai madalama reitingu

S&P otsustas ühe pügala võrra kärpida Prantsusmaa, Austria, Malta, Slovakkia ja Sloveenia reitingut, mis tähendas Prantsusmaale ja Austriale väljalangemist kõrgeima reitinguga tippliigast. Väike kergendus Prantsusmaale oli, et algselt ähvardatud kahe pügala asemel alanes reiting ühe astme võrra.Itaalia, Hispaania, Portugali ja Küprose reitingut kärpis S&P kahe astme võrra, mille tagajärjel Itaalia kaotas oma A-järgu reitingu, Portugali võlakirjad hinnati spekulatiivseks ning Küprose võlakirjad senisest veel spekulatiivsemaks.Itaalia reiting on nüüd samal tasemel Kasahstaniga.15 euroala riigi – sealhulgas jätkuvalt tippreitinguga Soome, Hollandi ja Luksemburgi ning samuti Eesti, mille reiting kinnitati praegusel tasemel, reitinguväljavaade on negatiivne, mis tähendab, et järgmine samm võib olla reitingu kärbe.Terve nahaga pääses vaid Saksamaa, mis säilitas AAA-reitingu stabiilse väljavaatega.Peale Saksamaa on stabiilse väljavaatega veel Slovakkia.Samas ei maksa unustada, et ka kärpe järel on euroala riikidel jätkuvalt kõrged reitingud.

 

Üks küsimus

Kas eelarve­tasa­kaalu fikseeri­mine põhiseaduses on rahaliidus mõistlik?

Raul Eamets, TÜ professorPraegust Euroopat vaadates tundub, et on, sest mõned riigid ei saa muidu mitte kunagi oma võlapohmellist lahti ja teised riigid peavad neid ülal pidama.Teisalt – kui minna rangelt tasakaalustatud eelarvete teed, siis puudub tegelikult võimalus majandust reaalselt mõjutada ja sellisel juhul on majanduse tõusud suuremad, kui võiks (sest kasvu ajal avaliku sektori kulutused kasvavad koos maksulaekumistega) ja langused sügavamad, sest kriisi tingimustes avalik sektor mitte ei turguta majandust lisasüstidega, vaid tõmbab avaliku sektori kulutusi kokku. Sellist poliitikat on Eesti seni viljelenud.

Rainer Kattel, TTÜ professorEelarve tasakaalu tagaajamine eeldab, et riigi ja erasektori eelarveid ei ole omavahel seotud, reaalsuses on need ühe ja sama majanduse kaks olulist osa (kolmas on välissektor). Majandussurutise ajal, kui erasektoril on raskusi kasvu säilitamisega, on riigieelarve sisuliselt ainus vahend, kuidas kasvu ja tööhõivet kiiresti taastada. Valitsus- ja erasektor ei saa säästa samal ajal. Siit ka loogika, miks riik peab võtma riski ning laenamise ja sellel tuginevate investeeringute kaudu majandust elavdama. Eelarve tasakaalus hoidmine riigi poolt ei aita nendele eesmärkidele kaasa, see on pigem populistlik loosung, millega valijaid ja turge rahustatakse.Euroopa kontekstis on tõsi ka see, et positiivse jooksevkontoga (eksport ületab impordi) riigid, nagu Saksamaa jt Põhja-Euroopa riigid, saavad kasvavate riigi kulutuste kaudu kaasa aidata ääreala riikidele (nt palga- ja tööhõive kasv, mis potentsiaalselt suurendab ka importi).