Põlevkivi subsideerimine – järjekordne energeetika müüt

Esimesena võttis fossiilkütuste subsideerimise oma blogis teemaks Eleringi juht Taavi Veskimägi. Esiteks toob Veskimägi välja, et fossiilkütuseid toetatakse läbi tasuta CO2-kvoodi. Tõepoolest, tasuta CO2-kvoote tootjatele jagatakse, kuid nii riigile kui ka tootjale on tegemist virtuaalse rahaga. Kvoote ei saa rahaks teha, sest tegemist on Euroopa Komisjoni sihtotstarbeliselt tootmiseks eraldatavate kvootidega.

Odav elektrer. Kasusaaja on hoopis Eesti tarbija, kes naudib tänu tasuta kvoodile odavamat elektrit. Praegu maksab Eesti kodutarbija elekter 2,9 eurosenti kWh ja see hind ei sisalda CO2 maksumust. Kui tasuta kvooti poleks, oleks elektri hind Eesti eratarbijatele kerkinud turuhinnani 4,25 eurosenti kWh eest. Tasuta kvootide jagamine on hoidnud tarbijatele elektri hinda madalal, kuid ei toetanud põlevkivi kasutajaid.

Järgmisest aastast lõpeb Euroopas tasuta CO2 kvootide jagamine elektri tootmiseks ja tekib lisakulu tarbijatele, mitte ei vähene põlevkivist elektri tootmisele makstav toetus. Teiseks tuleneb rehkenduse järgi põlevkivielektri “subsideerimine” sellest, et põlevkivi ei maksa Eestis õiglast turuhinda.

Kuri konstant. Elektritootmiseks kasutati 2010. aastal põlevkivi ligi 15 miljonit tonni. Veskimägi toob välja, et põlevkivi võiks maksta 20 eurot tonni kohta eeldusel, et nafta maksab turul 100 dollarit barreli eest või rohkem. Põlevkivi reguleeritud hind on aga 10 eurot tonni eest. Ehk vahe on ligi 150 miljonit eurot aastas, mis on justkui subsiidium tootjatele. Rehkendus on intellektuaalselt huvitav, kuid päriselus see paraku ei toimi. Põlevkivi ei ole kivisüsi, maagaas ega nafta. Sellel puudub toorainena rahvusvaheline turg ja nõudlus ning kütteväärtuse põhjal “õiglase turuhinna” arvutamine ja naftaga võrdlemine ei ole pädev.

Nende kahel vale-eeldusel ongi loodud “kuri konstant”, mis ei põhine reaalsel maailmal ega väljenda fakti. Samas on õigustatud küsimus, kas riik müüb energiakandjaid – põlevkivi ja puitu – õiglase hinnaga.