Poolt. On väidetud, et piirangu kaotamine kahjustaks rahva tervist, väheneks ravimite kättesaadavus, hind ei odavneks ja palju praegu toimetuleku piiril tegutsevaid apteeke pandaks kinni. Piirangu õigustajad viitavad Euroopa praktikale, kuid on oskuslikult unustanud Eesti ravimiturgudel tegelikult valitseva olukorra.

Kaitseb hulgituru suurte huve. Eesti ravimiturg on piirangu tagajärjel lukus. Olukorras, kus ravimeid tohib müüa üksnes apteekides, mis on suures osas kahe hulgimüüja kontrolli all, turvavad vaidlusalused sätted viimaste turuosi ja läbirääkimiste positsiooni suhetes ravimitootjatega, kes n-ö turuväravas seisvalt hulgimüüjalt piletit ostmata tarbijani ei pääse. Praktika näitab, et tegemist on turuluku, mitte mingi leebe või paindliku instrumendiga.

Tähelepanelik lugeja on näinud, kuidas töötab asutamisõiguste lotomasin ravimiametis, kus liisku tõmbavad ravimituru liidrite võidušansside suurendamiseks moodustatud sajad riiulifirmad. Pole haruldane, et õnnelik võitja ühineb peagi mõne teada-tuntud turuosalisega, kusjuures õiguse omandaja ei pruugi olla huvitatud apteegi asutamisest, vaid konkurendi eemalhoidmisest.

Ka pole kohati võimalik teha apteeki seal, kus rahvas tegelikult liigub ja tahab ravimeid osta. Praktikas on kasutatud piirangust möödasaamiseks olemasolevate apteekide liigutamist punktist A punkti B 500meetriste konnahüpetega, mida kehtiv seadus võimaldab. See kõik moonutab turgu.Asutamispiirangu bürokraatial on aga hind, mille maksab tarbija.

Vähe sellest, et kehtiv piirang toimib suurte huvides – ta ei taga rahvatervise kaitset. Eestis ei ole ravimivalik kiita ja paljusid odavamaid ravimeid pole saada. Paljuski on see tingitud liigse turujõu koondumisest hulgimüüjate kätte, kes valitsevad kodumaiseid ravimiturge apteekide asutamispiirangu toel ning otsustavad, millise ravimitootja kaup lettidele jõuab.

Maal need piirangud ravimeid kättesaadavaks ei tee. Piirang ei too apteeki Tõstamaale ega Noarootsi, kus pole piisavalt ostjaid, et üks apteek end iseseisvalt ära majandaks. Tõendamata on väide, et piirangu kaotamisel hakatakse seni maa-apteekides töötanud farmatseute pommitama fantastiliste tööpakkumistega tõmbekeskustest, nagu Tallinn ja Tartu.  Euroopa Kohtu praktika jätab apteegiteenuse pakkumise liikmesriigi reguleerida tingimusel, et konkreetne piirang töötab rahvatervise heaks ega ole mõeldud mõne omamaise ettevõtja turvamiseks. Sellist turulukku Euroopaga ei õigusta. Iga riik on nii faktilise kui ka õigusliku olukorra poolest erinev, mistõttu teiste kogemust ei saa mehaaniliselt üle kanda.