Suurparteide võimu tuleb murendada

Praegu riigikokku pürgiv partei peab üle saama viie protsendi piirist, selle künnise võiks allapoole tuua.

Kuna muudatuse eesmärk oleks tuua riigikokku uusi poliitilisi jõude, annaks see efekti koosmõjus teiste leevendustega, millest olulisim on erakonna loomise reeglite lihtsustamine. Kaaluda võiks parteide sünni toetamist riigieelarvest. Riigieelarvelist toetussummat võiks käsitleda laenuna, mis tuleb tagastada, kui partei näiteks üle üheprotsendise künnise parlamenti ei pääse. Erakonna loomine peaks olema lihtsam kui praegu. Tuhande liikme asemel võiks alustada poole väiksema või isegi paarisajapealise ühtset programmi jagava inimhulgaga.

Parteinimekirjad peab avama.  Europarlamendi valimise korras suudeti pärast “Tarandi tegemist” see muudatus kärmelt ära teha. Et suurparteid samale riigi tasemel nii kangekaelselt vastu seisavad, on põhjendatav asjaoluga, et üksikkandidaadid ei kujuta endast reaalset ohtu, tegelikku parlamenti pääsemise võimalust neil ei ole. Kalev Kallo istub riigikogus 308 häälega, Leo Kunnas oma 3269 häälega sai ainult riigikogu rahastamise järelevalve komisjonilt armutult kottida.

Parteid tuleb liikmemakse maksma panna. On ükskõik, kas sõlmitakse otsekorraldused, mittemaksjad visatakse välja või vähendatakse mittemaksmise korral proportsionaalselt riigieelarvelist toetust.

Ainult et… Muudatusi saavad teha need, kes on võimul. Võimulolijaid oma võimu murendamise huvis põhjust kahtlustada ei ole. Surnud ring.