EL tegi esimese sammu ühtse pangandusliidu suunas

Seevastu ettepanekud, mis peaminister Andrus Ansipi sõnul olid “ajast etteruttavad või utoopilised lahendused”, nagu euroala oma eelarve, lükkasid valitsusjuhid laualt täiesti maha või kaugemale tulevikku. “Need on aeg-ajalt toitnud ka euroskeptitsismi, mis ei tohiks meie eesmärk olla,” nentis Ansip Ülemkogu järel intervjuus Äripäevale.

Ansip nõustus, et jutt on suurtest muutustest, mis tuleks mõistmise ja toetuse saamiseks parlamentides enne läbi vaielda – nagu Soomes on juba ette pandud.

“Osalemisega on nii, et kui soovitakse parlamendis arutada, on see ainult tervitatav,” märkis Ansip.

Mitte primitiivne solidaarsus. Eesti jaoks on oluline, et ühtne pangandusjärelevalve ei lõhuks ära praegu hästi toimivat Põhjala-Balti pangandusjärelevalve süsteemi.

“Ma ei näe euroliidus solidaarsust nii primitiivselt, et meie, kel on raha fondidesse kogutud, peame aitama oma rahaga neid, kellel parasjagu häda käes on. Igaüks peab ise panustama kriisiolukorra tarvis nendesse hoiuste ja kindluse tagamise süsteemidesse, nagu meie seda oleme teinud,” ütles Ansip, mööndes, et pangandusliidu järgmine samm – ühtne kriisilahendusmehhanism – tõotab tuliseid vaidlusi.

“Me kindlasti ei saa lubada seda, et regionaalse kõrvale tuleb üleeuroopaline süsteem, kuhu me peame topelt panustama,” ütles Ansip.

Samas on Eesti huvides, et pangad ELis ja kontroll nende üle hakkab toimima samade reeglite järgi. Eestis läheks Euroopa Keskpanga otsejärelevalve alla Swedbank ja SEB ning filiaalina Nordea, rääkis Ansip.

Kriisilahenduse voli ja raha selleks kesktasandile. Valitsusjuhid leppisid kokku, et Euroopa Komisjon esitab tuleval aastal eelnõud nii pankade kriisilahenduse kui ka hoiusekindlustuse kohta, et liikmesriikide erinev praktika ühtlustada. Seejärel tuleb ettepanek ka ühtsest kriisilahendussüsteemist kesktasandil koos Brüsseli žargoonis “rahalise võimekusega”.

Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt kordas Ülemkogule järgnenud pressikonverentsil, et rootslased teavad oma kogemusest, et panganduskriisis pole ükski fond piisav. Selle asemel on oluline paika panna selged mehhanismid, kuidas pannakse vastutama pankade omanikud ja võlausaldajad ning kuidas vajadusel toimub panga ülevõtmine.

“Paljud Euroopa riigid ei näe seda veel nii, mõtlevad, et oleks aga suur hulk rahakotte,” ütles Rein­feldt, tunnistades, et tal ei ole praegu kindlust, et Rootsi maksumaksjate raha ei läheks teiste vigade kinnimaksmiseks.  “Me ei liitu sellise süsteemiga, mille aluseks on võtta üle riske ja katta võlgu teiste riikide pangandussüsteemist lisaks nendele süsteemidele, mis on juba paigas,” ütles Reinfeldt, pidades silmas Lätile ja Islandile antud abi. Kõik tuleb läbi rääkida, praegu aga Rootsi pangandusliiduga ei ühine.

Ansip kirjeldas mehhanismi sarnaselt – kõigepealt kaotaksid kriisi korral oma vahendid pankade omanikud, siis vastutaksid suurkreeditorid ning kolmandana osaleksid kriisikulude katmises pankade loodud kriisihaldusfondid. Alles siis, kui veel on kulusid katta, jõuaks järg maksumaksjate kätte.

Kasum mulle, kahjum sulle. “Põhimõtteliselt ei peaks ükski pank pidama seda loomulikuks, et ta igal juhul maksumaksja rahaga ära päästetakse,” ütles Ansip. “Olukorda, kus suured kasumid on pankurite omad ja kahjumid maksumaksjate omad, järgmises kriisis enam lubada ei saa.”

Ülemkogu lõppdokumendis on kirjas, et kriisifond koguneks pankade endi maksetest. See võib aga aega võtta 10 kuni 20 aastat – nii tuleb ära otsustada euroala alalise päästemehhanismi ESM võimalik kasutamine pankade rekapitaliseerimiseks, millele loodavad nii Hispaania, Kreeka kui ka Iirimaa.

“Kas üldse saab ESMil olema rolli hoiuste ja deposiitide tagamise süsteemis, on diskussiooni objekt. Minu isiklik arvamus on, et pigem mitte,” ütles Ansip, taunides samuti tendentsi, et hädas riigid näevad igale probleemile lahendusena aina uute fondide loomist, jaksamata neid “ilusaid mudeleid” kinni maksta.

Ees on palju vaidlusi.

Visioon läks kaduma. Pangandusliidu kõrval ei jäänud Ülemkogu eel lauale pandud “tõelise rahaliidu”  visioonist lõppdokumendis suurt midagi järele. Tuumakamalt ehk vaid nn reformilepingud, et veel konkreetsema instrumendiga survestada euroala riike reforme tegema.

Ansipi sõnul vajavad lepinguid eelkõige riigid, kus majandus või rahandus on tasakaalust väljas. Eesti puhul võiks lepingu sisu olla haridusreform.

Reformide kannustamiseks on kaalumisel ka “solidaarsusmehhanism” (ehk euroala eelarve), mille vahendid peaksid esialgu tulema ELi mitmeaastasest eelarvekavast. Et seda kokkulepet (kus Eestile 2014–2020 terendab 5 mld eurot) veel pole, saaks stiimulitest Ansipi sõnul kõneleda alles tuleva aasta juunis. Ka siin on arvamused erinevad.

“Raha eest ostetud reformid ei ole minu silmis kõige paremad reformid,” ütles Ansip.

Saksamaa kantsler Angela Merkel nimetas “eelarve” võimalikuks mahuks vaid 10–20 miljardit eurot. Tuleval aastal lähenevate valimiste eel ei taha Merkel ei järske muutusi ega Saksamaale uusi suuri rahalisi kohustusi.

Viivitust võimaldab turgudel rahunenud olukord, mille taga on suuresti Euroopa Keskpanga, ent ka ELi liidrite tegevus.

“Asjad on arenenud õiges suunas, aga me ei saa öelda, et me oleme kriisist väljas,” ütles Ansip. “Kuid jutud euro äkksurmast ja riikide väljalangemisest rahaliidust on kadunud.”

 

Taust

Pangandusliit

Esimene samm – järelevalve – peaks paika saama 1. märtsiks 2014.Otse Euroopa keskpanga järelevalve alla läheb ca 200 euroala suurpanka.Enne 2013. a juunit esitab Euroopa Komisjon direktiivieelnõud pankade kriisilahenduse ja hoiuste tagamise kohta.2013 esimesel poolel lepitakse kokku ESMi võimalik kasutus pankade rekapitaliseerimiseks ja tehakse otsus nn vanade võlgade saatusest.2013 esitab Euroopa Komisjon ettepanku ühtse keskse kriisilahendusmehhanismi loomiseks, mida rahastavad finantsasutused ise.