Plaanimajandus 2.0

Üllatun iga kord, kui mõni muidu intelligentne inimene pakub praeguse kriisi kontekstis lahendusena välja sammud, mis viiks uuesti plaanimajanduselaadse keskkonna tekkeni. Imestan sellepärast, et praktilisel tasandil see mudel teatavasti ei toiminud ja tõi kaasa kümnete miljonite inimeste kannatused aastakümneteks.

Loomulikult praegu plaanimajanduse sõna otseselt ei kasutata, kuid mudeli ümbernimetamine ei muuda sisu. Arenenud maailma kolmekümneaastane võlapidu on juba olnudki harjutus plaanimajanduse alal, kus silmitu laenukoorma kasvatamine võimaldas suurendada nii riigi kui ka võõra raha osakaalu kõiges, mille peale on üldse võimalik tulla. Võlakoorma kasvatamine võimaldas piiratud perioodi jooksul edukalt teeselda, et loodus- ehk turujõude ei eksisteeri ja luua hiiglaslikke moonutusi, mis nüüd end Lääne tsivilisatsiooni allakäigu läbi ilmutavad. Kuna moonutuste tagajärjed on ebameeldivad, tehakse kõik, et kontrollida jõude, mis neid tagajärgi kohale toimetavad. Nende jõudude kontrolli all hoidmine ongi aga üha rohkem plaanimajanduse nägu.

Vara hind ja väärtus lahknevad. Hakates süvenema, mis rolli on arenenud maailma keskpangad Lehmani pankroti ja kestva avaliku sektori finantside kriisi käigus võtnud, tekib kange tahtmine võrrelda neid plaanikomiteega.

Praegused plaanikomiteed peavad vajalikuks mitte lasta teatud hindadel vabalt kujuneda, vaid süsteemi püstihoidmise, et mitte öelda süsteemi toimivuse teesklemise nimel hoiavad keskpangad teatud varade hindu vägisi sobiliku ajaloolise taseme juures. Sellega valmistatakse rõõmu nende varade omanikele ning kasutatakse juurdetrükitavat raha nende varade ostmiseks ehk tegevuseks, mille abil tehniliselt toimub hindade hoidmine – olgu need USA puhul kinnisvara ja riigivõlg või Euroopa probleemsete riikide riigivõlakirjad.

Nii lähevad varade hind ja nende väärtus teineteisest lahku. Tegelikult peaksidki probleemsed Euroopa riigid maksma laenuressursi eest oluliselt kõrgemat hinda, see oleks nende riske ning fiskaaldistsipliini puudumist arvestades normaalne. Investorid peaksidki kandma kõrgemate intressidega seoses kahjusid jne. Aga ei. Seega saame süsteemi kriitilistes punktides kunstlikud, et mitte öelda teeseldud või suisa manipuleeritud hinnad, mille mõju kandub majandusse palju laiemalt kui ainult moraaliriski kaudu.

Keskpanga klassikaline funktsioon arenenud maailmas oli tsüklite tasandamine intressimäärade liigutamise abil ning rahapakkumise hoidmine enam-vähem prognoositaval tasemel. See lõi konteksti, kus erasektor sai langetada enam-vähem ratsionaalseid otsuseid. Raha oli üks enam-vähem kindel asi ebakindlas maailmas, madalaima riski kandja.

“Uue” süsteemi puhul toimuv haakimine mingite konkreetsete (mineviku) hindade külge defineerib nii keskkonna kui ka keskpankade funktsiooni fundamentaalselt ümber. Kui “ennevanasti” oli raha süsteemi keskpunkt, mille suhtes kõiki olulisi parameetreid mõõta, siis enam see nii ei ole. Süsteemi keskpunktis on hoopis teatud varade hinnad, mille taseme otsustab plaanikomitee. Rahapakkumisest on saanud olulisim muutuja ning rahast midagi justkui teisejärgulist süsteemi äärealadel.

Uued kannatused. Sellega kaasneb midagi äärmiselt ebameeldivat. Esiteks muutub raskeks selle hindamine, mis üks või teine vara väärt on, sest mille suhtes me seda väärtust mõõdame? Kasvava rahapakkumise? Eelmine aasta tõestas, et investeerimisotsused kipuvad tähendama pigem liikumist suhtelise riski skaalal kõrgema riski suunas, kus väärtusest on üha vähem juttu – mõne vara hind otseselt ja mõne vara hind kaudselt sõltub vaid sellest, kui palju paisub parajasti nominaalselt plaanikomitee(de) bilanss – ehk kui palju raha trükitakse.

Raha nõudlusel ja pakkumisel ei ole enam erilist seost majandusliku aktiivsuse või turujõududega. Lisaks hinna ja väärtuse vahelise abielu püsivana tunduvale lahutamisele toob pidev sekkumine kaasa selle, et kapitali allokeeritakse kummalistesse kohtadesse. Samuti muutuvad üha olulisemaks uudised, millel arvatakse olevat mõju plaanikomitee edasisele tegevusele.

Turujõud üritavad praegu arenenud riikides korrigeerida kapitali ja tööjõu massiivset väär­allokatsiooni, mis on aset leidnud peamiselt viimase kolmekümne aasta jooksul võlapeo käigus. Plaanikomitee üritab turujõude igati takistada. See omakorda suurendab moonutusi veelgi ning toob tõenäoliselt ühel hetkel kaasa (inflatsioonilise?) kriisi, mis hõlmab ka valuutasüsteemi. Seega toob plaanimajandus tänapäeva versioonis taas kaasa miljonite turgudest ja majandusest sõltuvate inimeste kannatused.