Pikaajalises perspektiivis peavad toetused kaduma

Äripäeva hinnangul on põllumeeste nõudmiste loogikas viga, mis on ilmselt ka põhjus, miks neid ei ole avalikkuses kuigi hästi mõistetud. Hiljuti saatis talupidajate keskliidu peadirektor kirja peaminister Andrus Ansipile, milles möönab põllumajanduse otsetoetuste ja nende kiire kasvu halba mõju, kuid nõuab selle halva mõju vähendamiseks rohkem maaelutoetusi, mis peaksid tema hinnangul seda halba mõju vähendama.

Ehk siis põllumehed ise teavad justkui ka, et toetused ei ole head, aga soovivad nende halbade toetuste tasakaalustamiseks teist toetust, mis peaks esimese paha mõju korvama. Siit viib otsetee absurdi: kui ka teine toetus oma halbu külgi hakkab ilmutama, siis nõutakse kolmandat, jne?

Konkurentsivõime. ASi Tartu Agro juhataja Aavo Mölder on Äripäevas kaitsnud seisukohta, et kui põllumajandustoetusi üldse ei oleks, siis oleks Eesti põllumehed vaat et kõige konkurentsivõimelisemad Euroopas, sest on pidanud hakkama saama väga keerulistes tingimustes. Ta viitab ka sellele, et praeguste väikeste toetuste põhjus on eelkõige 1990. aastate üliliberaalse poliitika tõmbetuultes toiminud põllumajanduse nõrgad baasnumbrid.

Selles valguses võib Eesti “võrdsuse” ja “solidaarsuse” nõue mõjuda pigem Kreeka-tegemisena. Alles hiljaaegu kasutas neidsamu emotsionaalseid võrdsuse ja solidaarsuse argumente Kreeka välisminister Äripäevas ilmunud arvamusloos, mis väljendab küll tänu partnerite toetuse eest, aga ei näe kreeklastel endil mingit rolli riigi raskes majanduslikus olukorras. Liiga sage emotsionaalsete argumentide kasutamine raskendab ka põllumeeste seisukohtade kommunikeerimist.

Eesti põllumeestel on küll õigus selles, et väiksemad toetused kahjustavad Eesti konkurentsivõimet olukorras, kus osa riikide toetused on suuremad. Kuid selle asemel, et nõuda meie toetuste suurendamist, võiksid nad pigem nõuda nn vanade Euroopa riikide toetuste vähendamist ja selle kaudu võrdsuseni jõudmist. Pikemaajaline siht nii Eestis kui ka Euroopa Liidus peaks olema põllumajandustoetuste ärakaotamine üleüldse ja üleminek turumajandusele.

Eestil võiks olla sõnum. See oleks Eesti poolt Euroopasse viiduna võimas sõnum, mis sobiks hästi meie kuvandiga maailmas. Õigel ajal kärpimise eest oleme ju mitut puhku kiita saanud. Teiseks oleks meist suuremat toetust saajate summade kärpimine meile pikaajalises perspektiivis kasulikum kui Eesti toetuste suurendamine, sest viiks normaalse turuolukorra kehtestamisele kiiremini lähemale. Põhimõtteliselt on õige ka see, et väiksemad toetused tähendavad Eesti kõrgemaid toiduhindu. Ent ka selle erinevuse vähendamisele aitaks lõppeesmärgi seisukohalt paremini kaasa pigem see, kui vana Euroopa riikide toetused väheneksid, selle asemel et meie omi suurendada.

Tuletame meelde, et omal ajal loodi põllumajandustoetused selleks, et toidupuudusest üle saada, ent toidupuudust ei ole ei meil ega mujal Euroopa Liidus juba ammu. Seetõttu oleks aeg ka põllumajanduse toetamisest lõplikult loobuda. Eestil pole mõtet seda ühepoolselt teha, küll aga võiks Euroopas jõuliselt vahendada vaba turumajanduse põhimõtet, milles elamine peaks loomulikuks saama ka põllumajandustootjatele.