Pankade tõttu jääb meil nüüd  investeeringuid vähemaks

Laenuvõimeliste klientide seas domineerivad vanad ettevõtted, mis tihtipeale omavad turul olulist positsiooni. Nende seas on palju laisavõitu ja ideedepuuduses vaevlevaid ettevõtmisi. Hea võimalus lähiaastail ebaõnnestuvate ettevõtete tuvastamiseks on kuulata, mida räägivad nende juhid ja omanikud: nad räägivad sellest, et tööjõud on liiga kallis ja et tuleks lubada suuremat sisserännet [tõlge: venelased või hiinlased teeksid töö miinimumpalgaga ära]. Raske uskuda, kuid need samad inimesed hakkasid 1990ndatel segastes oludes ettevõtjateks ja nägid võimalusi, mida teised ei näinud.

Meil räägitakse palju ja õigustatult välisinvesteeringutest kui võimalusest riiki täiendavat raha sisse tuua. Kuid sealjuures on unustatud kodumaine ressurss.

Kui Eesti kapital investeerib välismaale, sest ta näeb siinsete heade ideede realiseerimisvõimalusi suuremal turul, siis see on hea. Kuid kui välismaale voolab raha seetõttu, et siin ei nähta häid ideid, on asi väga halb.

Muidugi võib mõista, et välisinvestorid tõmbavad oma kodumaiste raskuste tõttu tegevusareaali väiksemaks ja seega raha Eestist tagasi viivad. Paraku tundub järjest enam, et Eestis olevad pangad on muutunud rohkem arvelduskeskusteks ega täida enam pankade klassikalist funktsiooni majanduses: olla vahendajaks säästjate ja investeerijate vahel.

Kogunevad säästud liiguvad riigist välja. Selliseks liikumiseks on vaid üks põhjendus hea: pensionifondide varade arukas paigutamine. Aga muud põhjendused?

Mõttemaailma paindumatus. Eestis on aastaid pandud suurt rõhku teenuste arendamisele, kuid enamus teenustest on tööjõumahukad ja sobivad seega odava tööjõuga majandusse. Ma ei ütle, et teenustele ei tuleks tähelepanu pöörata, kuid rõhk peaks olema kapitalimahukatel tegevustel, kus inimtööjõu vajadus on väiksem, mis võimaldab paindlikku tööaja ja töökoha korraldust. Meil on liialt vähe efektiivset teenindust.

Paljude teenuste puhul pole Eestis võimalik saavutada sellist intensiivsust nagu mõne miljonilinna keskuses või ülipopulaarses kuurortpiirkonnas. Tavapäraste teenuste puhul ei saavuta Eesti just mastaabiefekti puudumise tõttu ülikõrgeid efektiivsus- ja tulukusnäitajaid.

Selliste tööjõumahukate teenuste puhul on Eestis juba kasvupiir väga lähedal. See tuleb vähenevast rahvaarvust ja tööjõust: enam väikese rahaga töötajat ei leia, kuid kõrge palgaga ei tasu tegevus ära. Aga tööjõu paindlikku kasutamist ei ole, sest see vajab töö põhimõttelist ümberkorraldamist, kuid nii raske on asju korraldada teisiti sellest, mida oled harjunud aastakümneid tegema.

Tasuks mõelda osalise töökoormusega pensionäride, üliõpilaste või puudega inimeste kaasamisele. Esimesed õpetaksid kohusetunnet ja oleksid head eeskujud; üliõpilased või ka õpilased saaksid praktikat ja töökogemust. Nii mõnigi raskustega tööle saanu võib olla väga innukas tegutseja ja võimaluste pakkumine on asi, mis tihtipeale tõstab tootlikkust ilma erilist rahalist kulu toomata. Aga esimese sammu astumine on väga raske ning esialgu ka kulukas, kuigi kaugemale vaadates tõenäoliselt väga kasulik.