Käibemaksupettus pole enamat kui labane vargus

Seni rääkisime maksu­august, aga nüüd on fookusesse võetud see, et lõviosa maksust koguneb väga vähestelt ettevõtjatelt. Ilmselt on just need ettevõtjad huvitatud, et maks läheks tervenisti riigile. Ent sõltumata “kastmest”, millega pettust serveerida – maksuauguna või väheste tasujate fakti kaudu – teame, et see varguse tüüp on ikka levinud. Kasutan sõna “vargus”, sest tegemist on tarbija-, mitte ettevõtjamaksuga ning “vasakule” suundub enamasti ostjate maksuraha.

Ma ei ole kindel, kas pettuse ulatust näitab just see, et vaid 8% kohustuslastest tasub 90% kogu käibemaksust. Teame, et ka mujal laekub suurem osa maksudest suurtelt tegijatelt, keda on arvuliselt vähe. Samuti sõltub järelduste adekvaatsus võrdlusbaasist ning siin ei anna olukord paanikaks põhjust. Leidis ju mõni aasta tagasi üle ELi tehtud uuring, et meil jääb kogumata 8% teoreetilisest maksukohustusest, mis on ligi kolm korda vähem kui naabritel Lätil ja Leedul (22%) ning isegi Saksamaal ja Suurbritannial (10% ja 17%). Pealegi on maksu- ja tolliameti (MTA) arvudes näha ka häid trende – mida vanem ettevõte, seda rohkem tasutakse maksu (kasv üle 10 korra – 5,5%-lt 63%-le).

Samas ootaks ka edaspidi maksusüsteemi tervist näitavat statistikat. Nt võtame üldnumbritest välja nii suured kui ka väikesed tegijad, sh alustajad (väiksema staažiga kui aasta-paar), ja vaatame siis, mis on keskmine deklareeritud käive ja tasutav käibemaks. Usun, et nii mõneski piirkonnas saame tulemuse, mis paneb küsima, miks me üldse lisandunud väärtuse maksu nime pruugime, kui seda väärtust tihtipeale polegi. Alalaekumise põhjused on aga ammu teada – kriminaalsed arveveskid, mille edu taga on piisav nõudlus nende toodangu järele, ning labased must käive ja isiklike kulutustega ülespuhutud sisend.