Üks asub kohe midagi organiseerima, teine kaarti lugema, kolmas vingub pool aega, neljas hoiab meeleolu naljadega üleval, viiendale ei sobi ööbimiskoht, kuuendal on kõigest ükskõik, seni kuni teised asjad ära teevad, ja seitsmes on lihtsalt vait.

Sama kehtib ka töökollektiivis. Mõningaid märke inimeste iseloomu, harjumuste ja tõekspidamiste kohta reedab igapäevane töö – see, kuidas ülesandeid täidetakse, probleeme lahendatakse, inimestega suheldakse. Veel paremini aitab oma kolleege aga tundma õppida ühine rabaretk, meeskonnakoolitus metsas või vee peal.

Miks? Sest need keskkonnad ei paku linnainimese jaoks harjumuspäraseid mugavusi – vihma eest ei ole võimalik kohvikusse peitu minna, õigelt teelt eksimise korral kohe bussi peale hüpata ja metsloomaga vastakuti seistes pikalt plaani pidada või hoopis homme edasi mõelda, mida ette võtta.

Need keskkonnad oma ehedusega sunnivad inimesi kohe ja kiirelt tegutsema. Või siis mõningaid ka mitte tegutsema. Ehk teisisõnu toovad samahästi kui üks reis välja inimese tõelise olemuse. Millistes situatsioonides üks või teine kolleeg saab hakkama, millistes ja millal läheb endast välja. Kas ja kes millisesse ametisse ja rolli töökohal sobib, kes mitte. Kes on rohkemaks võimeline, kes kannab jällegi liiga suurt koormat.

Metsas või rabas, kuuma või külmaga, päiksepaiste või lausvihmaga näeb kõike seda. Seepärast tundub see mulle, olles ka ise käinud metsas meeskonnakoolitustel, sobilik viis, kuidas töökaaslastest firmas tõelised kolleegid saavad.