19. detsember 2013 kell 21:00

Puhkepäev. Kui ruumis on maagiat

Bulgaaria näitekirjaniku näidend “Titanicu orkester” leidis Eestis ideaalse mängukoha.

Hiljuti jäin ühe kultuurimaja vestibüülis silmitsema iseäralikku riidekappi. Pisut kriimuline tumedates toonides mööbliese tundus tuttav. Mõtlesin välja, et tegu on “Titanicu” suvelavastuses kasutatud rekvisiidiga, mis maja töötaja selgituse järgi oli jäetud ületalve hoiule, et järgmine suvi lavastust Tapa vaksalis edasi mängida.

Nii saab taas näha, kuidas möödasõitvast rongist pudeneb segastel asjaoludel välja seesama kapp, sees mustkunstnik, et kohtuda jaamas vägagi omamoodi elu elavate inimestega. Ma üldse ei imesta, et lavastust edasi mängitakse, tegu on tõeliselt esmaklassilise ja meeldejääva lavalooga.

Ühelt poolt loob väärtust etenduse kohavalik – näidendi tegevus toimub räämas jaamahoones ja just sellises kohas seda ka mängitakse. Seina taga sõidavad seejuures päris rongid ning jaamahoone sügavusest voogavad helid ja valgusvihud mõjuvad salapäraselt. Kuid see on ainult vormiline sissejuhatus. Veel ühe vindi tõmbab lavastusele peale loo sisu, kus keskne tegelane mustkunstnik näitab, kuidas uskumise ja ettekujutuse jõud muudab reaalselt elu tajumist.

Ruumis kaob teatrile omane teatav tinglikkus pea täiesti. Ruumi täidab fluidum, kus meel on eriliselt vaba toimuvat haarama.

 

Teater

“Titanicu orkester”

Esietendus 7. juulil teatris R.A.A.A.M

Hetkel kuum