Kas II sammas on kasulik?

Lillelaid kirjutab, et alates II samba loomisest tõuseb aeg-ajalt küsimus, kas see on loodud ainult pankade  nuumamiseks ning kas inimestel oleks kasulikum jätta oma sotsiaalmaks I sambasse. Fondihaldurite kõrged tasud ja fondide madalad tootlused söövat ju kogu raha ära ning pensioniks ei jää midagi alles.

Algselt lihtsana tundunud teema osutus kokkuvõttes suhteliselt keeruliseks, nendib Lillelaid. Nüansse ja detaile on palju ning oht nendesse ära uppuda on suur. "Toon kolm punkti, mis tunduvad olulisimad – demograafia mõju, solidaarsuse mõju ning tootluse ja pensioniindeksi võrdlus," märgib Lillelaid.

I sammas toimub jooksval finantseerimisel, mis tähendab, et pensioni suurus sõltub laekuvast sotsiaalmaksust. Lihtsustatud võrrandina saab seda väljendada järgmiselt:

 

 

 

II sammas toimub ette kogumise põhimõttel ehk iga inimene kogub enda jaoks ise pensioni. Pensioni suuruseks kujuneb:

 

 

Puhtalt demograafilise mõju leidmiseks on eeldatud, et puuduvad inflatsioon, palgakasv ja investeerimistootlus ning maksumäär ei muutu ajas. Kasutades rahandusministeeriumi ja Eurostati rahvastikuprognoose (vt järgnev joonis), saab võrrelda I ja II samba pensionivalemit erinevates demograafilistes olukordades.

 

 

 

 

 

 

 

Arvutuste baasandmeteks on võetud 2013. aasta, mil I samba pensionideks maksti välja 1428 miljonit eurot. Jagades selle summa pensionäride arvuga saame keskmiseks pensioniks (sh töövõimetus-, toitjakaotus- ja erinevad soodustingimustel pensionid) 289 eurot kuus. Jagades sama summa töötajate arvuga, pidi iga töötaja keskmiselt maksma 192 eurot kuus ühele pensionärile.

Prognooside kohaselt on Eesti rahvastik enam vähem vananemise haripunktis 2050. aastal, mis tähendab, et töötajate arvu ja pensionäride arvu suhe on madalaim. Kui eeldada, et pensionär saaks endiselt sama palju raha kätte (289 eurot), siis pensionide kulu suureneks 1577 miljoni euroni, kuna pensionäride arv on oluliselt suurem. Ehk iga töötaja peaks maksma pensionäridele keskmiselt 248 eurot kuus.

 

 

 

 

 

 

 

Eelnev näide selgitab, et ainult demograafiat arvestades tuleb jooksval finantseerimisel põhineva süsteemiga sama suure pensioni maksmiseks suurendada makse umbes 30% võrra või siis alternatiivina leppida 30% madalama pensioniga.

II samba pensioni valemis demograafiline mõju sellisel kujul puudub. Inimese pension sõltub eelkõige tema enda individuaalsest sissetulekust ja kogumisperioodist.

Näitest võiks järeldada, et individuaalne kogumine on rahvastiku vananemise protsessi valguses tunduvalt parem, kuid ei tohi unustada, et pensionisüsteemis ei osale ainult täistöövõimega inimesed. Riigil on kohustus tagada sissetulek ka neile, kes ei ole võimelised täies mahus töötama või kelle palk on olnud liiga väike piisavaks pensioniks. Seetõttu on hädavajalik, et süsteemis oleks ka teatud solidaarsust ning seda rolli peab täitma I sammas.

Kumb oleks inimese jaoks kasulikum – kas jätta see 4% I sambasse, mis on solidaarne, või suunata II sambasse?

Lihtsustatult on I samba pensionivalem järgmine:

pension=baasosa+(aastakoefitsiendid+staažiaastad)×aastahinne

Baasosa ja aastahinde väärtused on kõigil inimestel samad. Staažiaastaid koguti kuni 1999. aastani ja edaspidi asendus see aastakoefitsiendiga. Isiku aastakoefitsient on võrdne tema eest makstud sotsiaalmaksu ja Eesti keskmise sotsiaalmaksu suhtega ning see arvutatakse välja iga kalendriaasta kohta. Ehk kui inimene saab täpselt Eesti keskmist sotsiaalmaksuga maksustatavat palka, on tema aastakoefitsient 1,kui saab pool sellest, siis on koefitsiendiks 0,5.

Kui inimene on liitunud II sambaga, siis ei maksta tema eest enam kogu sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa (20%) I sambasse, vaid ainult 16%. Ülejäänud 4% suunatakse II sambasse, millele lisandub individuaalne panus 2%. Kuna osa sotsiaalmaksu enam ei jõua I sambasse, siis saab inimene ka selle võrra (1/5 võrra) vähem pensioniõiguseid I sambas. Ehk siis keskmise palgaga inimene ei saa enam aastakoefitsienti 1, vaid saab 0,8 ja poole keskmise palgaga inimene saab 0,5 asemel 0,4.

2013. aastal oli aastahinde väärtuseks 4,72 eurot, mis teeb keskmise palgaga isiku 4% väärtuseks ühes kuus 4,72 X (1-0,8)= 0,94 eurot. Eeldusel, et puuduvad inflatsioon, palgakasv ja ka demograafilised muutused, saab öelda, et selle 4% mõju I samba pensionile on keskmiselt 0,94 eurot kuus kogu tema pensionil oleku aja jooksul (hetkel umbes 20. aastat).

2013. aastal oli keskmine sotsiaalmaksustatud palk 850 eurot. Juhul kui inimene on liitunud II sambaga, siis tema keskmine 4% rahaline väärtus on 850 X 4%=34 eurot. 20. aastase väljamaksete perioodi juures tähendab see 34/20=1,7 eurot kuus.

Seega keskmise palgaga inimene saab II sambas 4% eest 80% suuremat pensionit kui I sambas. Sõltuvalt väljamaksete perioodist võib see erinevus olla kas suurem või väiksem. Oluline on veel märkida, et protsentuaalne erinevus on sama kõikide palkade suuruste juures, erinevus on ainult absoluutväärtuses.

Sellise erinevuse põhjuseks on suur solidaarsus I sambas  – ligi pool I samba pensionikuludest läheb solidaarselt ümberjagamisele.

Eelmised kaks punkti näitasid, et demograafilisest ja solidaarsest aspektist on töötavale inimesele II sambaga liitumine kindlasti kasulik.  Samas oli nende näidete puhul eeldatud, et palga kasv, tootlus ja inflatsioon puuduvad. Viimases punktis vaatakski nende mõju 4% sotsiaalmaksule I ja II sambas.

I sambas kasvab aastahinde väärtus pensioniindeksi ja II sambas tootluse võrra. Seega 4% sotsiaalmaksu rahalise väärtuse erinevus kummaski süsteemis ei muutu kui kehtib võrdus:

0,2×THI(tarbijahinnaindeks)+0,8×sotsiaalmaksulaekumise kasv = tootlus

Lüües selle võrrandi veel omakorda komponentideks saame lihtsustatult (kõik tegurid on kujul 1+muutus):

0,2×THI+0,8×THI×reaalpalga kasv×töötajate arvu muutus = THI×reaaltootlus

Välistades siin näites demograafilised muutused võime eeldada, et töötajate arv ei muutu ning taandades võrrandist ka THI, saame uueks valemiks:

0,2+0,8×reaalpalga kasv = reaaltootlus

Selle valemi põhjal saab eeldada, et kui demograafia ei muutu ja reaalpalga kasv on pikaajaliselt 2% aastas, siis reaaltootlus võib samal ajal olla mõnevõrra väiksem ehk 1,6%, ilma, et raha väärtus kasvaks I sambas kiiremini.

 

 

 

 

 

 

 

 

Eelnevalt on toodud kolm peamist tegurit, mis on olulised I ja II samba võrdluses. Tegemist on siiski teatud määral lihtsustatud näidetega ning ega keegi ei tea täpselt milline on aastal 2050. töötajate ja pensionäride suhe, milline on pensionivalem, pensioniindeks, vahepealne majanduskasv jne. Kuid eeltoodu peaks siiski näitama, et II sammas on siiski pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks oluline ja tööl käiva inimese jaoks kasulik.

Kokkuvõtvalt on allpool toodud kolme eelneva punkti koondmõju. Siinkohal on toodud ainult tulemus, kuid arvutuste eeldused on kõik samad, mis eelpool. Koondmõju on taandatud reaaltootluse ja reaalpalga võrdlusele.

 

 

 

 

 

 

 

 

Ehk siis kui II samba fondide reaaltootlus on pikaajaliselt 0%, peab reaalpalga kasv ületama 5%, et individuaalses vaates muutuks inimese jaoks 4% sotsiaalmaksu II sambas kahjulikumaks kui I sambas.

Vaadates reaalpalga kasvu ja reaaltootlust perioodil 2002-2013, siis tegelikult on olukord olnud üsna selle piiri lähedal – reaalpalga kasv – ca 4,5% ja reaaltootlus 0% aastas. Arvestada tuleb, et sellel perioodil oli üks ajaloo suurimaid finantskriise ning puudus oluline demograafiline mõju. Tulevikus võib siiski eeldada, et reaalpalga kasv jääb keskmiselt madalamaks kui 4,5% ning reaaltootlus on keskmiselt kõrgem kui 0%.