Kui head uudist ei ole, siis mõtleme selle ise välja

Samuti jääb õhku küsimus, et miks ei oleks võinud statistikaamet avaldada uue ja ebatäpse SKP näitajaga paralleelselt veel seda vana SKP näitajat, millest kõik aru saavad ja mis meie majandust oleks adekvaatsemalt kajastanud. Lihtsalt andnud kaks paralleelset numbrit selleks ajaks, kuni uus SKP number hakkab meie majandust adekvaatselt kajastama.

Arvestades seda, et statistikaamet on SKP arvutusi teinud aastaid ja see on täiesti sissetöötatud teema nii inimeste oskuste kui lähteandmete ja arvutuste mõistes, siis ei oleks topeltnumbri ajutine väljatoomine küll mingi probleem olnud.

Muidugi oleks võinud ju minna ka seda teed, et uut SKP numbrit küll ametis arvutatakse, kuid seda ei tooda avalikkuse ette enne, kui number on adekvaatne. Senikaua oleks avalikkusele pakutud vana SKP näitajat. Ehk oleks siis valutu üleminek olnud parem ajastada uuele aastale, ehk on aastavahetusega parem neid aegridasid kuidagi selgemalt klapitada ja uut sissetöötatud SKPd adekvaatselt väljendada.

Küsimusi tekitab ka see, et kuidas sattus  avalikkuse eksitamine ajahetkele, mil murepilved majanduse kohal on nii rahvusvahelistest sanktsioonidest kui ka muudest probleemidest tingituna tumedamad, kui need kunagi varem on olnud. Ja seda olukorras, kus riigieelarve tuleb kokku saada ning järgmise aasta alguses on riigi­kogu valimised. Ja võttes arvesse seda, et valitsuse demagoogilised rahustuskatsed ei ole sellel korral üldse inimestele rahustavalt mõjunud. Statistikaameti positiivne lausvale tuli selles mõttes üldse kõige õigemal võimalikul hetkel.

Tundub, et Eesti on jõudnud uude majandus­informatsiooni ajajärku. Tundub olevat toimunud muutus, kus häid statistilisi näitajaid probleemidelt tähelepanu juhtimiseks ja edufassaadi mängimiseks ei näi enam jätkuvat või probleemide sügavust arvestades ei tundu need enam piisavad.

Nüüd mõeldakse vajalikud näitajad lihtsalt välja, lisatakse mingi segane selgitus metoodika kohta ja antakse näitaja avalikkusele teada. Võib olla hiljem pisut kohendatakse, kuid sellest pole suurt lugu, sest siis on kindlasti üleval uus statistiline ime ja vana parandamist ei pane keegi tähelegi.

Kust me teame, et järgmine number on ­õige? Välisanalüütikud võtavad arvesse 2,2% kasvu ega süvene igasse pisiselgitusse aegridadest või muust taolisest. Ja kuna number tundub küll ilus, kuid realistlik, siis nii see rahvusvahelise üldsuse kätte ka läheb. Keegi ei pane tähele hilisemat korrigeerimist. Kui statistikaamet oleks võtnud laest 10%, siis ei oleks seda usutud, oleks hakatud rohkem uurima, kuid 2,2% läheb loosi kergesti ja annab Eestile täpselt sellise tubli edasipüüdliku ­euroriigi maine, mida meie parempoliitikud alati on proovinud luua.

Ja kus on garantii, et septembris avaldatav number on õige? Kus on garantii, et septembris ei käida välja juba mõnda järgmist uuel metoodikal põhinevat või täiesti uut näitajat, mis Eesti majandust positiivses valguses näitab, kuid ei ole reaalsusega kooskõlas?

Ehk hakatakse eksporti mingil muul meetodil hindama ja valitsuse võlakoormat teisel moel arvutama. Võib-olla vajaks muutmist reaalse ostujõu leidmise valem või keskmise palga tuletamise skeem. Riigikogu valimised lähenevad ja head uudised kuluvad ära küll.