Lendavate taldrikutega leviv krooniline haigus

On algajaid, kes on poole aastaga jõudnud professionaalsele tasemele, kuid enam pole tippu jõudmine lihtne, sest konkurents muutub tihedamaks.

Nagu nimigi ütleb, sarnaneb disc-golf golfimänguga. Disc-golfi mängitakse lendavate taldrikutega, mis tuleb lennutada suurde korvi.

Üks staažikamaid disc-golfimängijaid Eestis on Raul Mägedik, kes on selle spordialaga seotud olnud 13 aastat. “Puutusin esimest korda disc-golfiga kokku  2001. aastal, kui nägin ultimate frisbee (mäng lendavate taldrikutega) turniiril Rootsi lendava taldriku ajakirjast disc-golfi mängu tutvustust. Tol ajal olin golfist vaimustunud ja mulle meeldis mõte, et golfi saab mängida ka lendavate taldrikutega,” selgitas Kettapood OÜ omanik Raul Mägedik.

Kuna sel ajal Eestis disc-golfi radu polnud, oli kõige lähem võimalus seda mängida Soomes. Mägedik valmistus sinna minekuks, kuni talle tehti ettepanek turniir hoopis Eestis korraldada. 2002. aastal toimuski Pirital esimene turniir, kuhu Soome mängijad tõid võistluste ajaks 9 paigaldatavat korvi ja kettad.

Mägediku sõnul mängitigi esimestel aastatel paigaldatavate korvidega, mida sai igale poole kaasa võtta. Esimesed disc-golfi rajad avati 2003.–2004. aastal Jõulumäel ja Mammastes, lisaks erarada Mäeotsal. Praegu on üle Eesti kokku 35 rada.

Pakub põnevust nii seltskonnas kui ka proffidele. “Mäng köidabki eelkõige võistlusmomendi poolest. Täpsusmänguna esitab see suure väljakutse keha valdamisele,” selgitas Mägedik. ­“Golf on natuke igavam, kettaga on rohkem võimalusi. Golfipall liigub enamasti ainult otse, ketast saab aga kaarega visata. Ketta valdamisel on lennukaared planeeritavad. Kaugete vahemaade korral kipub mängija paari meetriga eksima ja kaugelt tabamine on peamiselt juhuslik. Eesti inimesele meeldib looduses liikumine ning disc-golf pakub ka piisavalt hasarti,” selgitas Mägedik.

Getup OÜ juhatuse liige Tommy Markus sai disc-golfi pisiku kolm aastat tagasi sõbralt, kes teda mängima kutsus. “Enne mängisin pesapalli ega tahtnud midagi muud. Nüüd on vastupidi, pesapall enam ei kutsu, küll aga disc-golf,” rääkis Markus. Küsimusele, miks disc-golf paelub, vastas ta, et sellest arusaamiseks peab seda ise proovima. Mängu juures meeldib talle, kuidas ketas teeb õhus kuni 120 meetri pikkusi lende ja täpselt sinna, kuhu soovitud. “Kõige mõnusam on, kui sa tead, kuhu ketas läheb. Lisaks on see lahe ajaveetmisviis – saab sõpradega ringi liikuda, viibida värskes õhus. Mida veel tahta?” küsis Markus. 

Odav spordiala. Disc-golfi populaarsuse taga näeb Markus selle suhtelist odavust võrreldes paljude teiste spordialadega. “Näiteks golf on kallim ja golfi­radade haldamine kulukam. Disc-golfirajad vajavad kergelt muru niitmist, ei vaja kastmist ega muru lappimist,” rääkis ta. Radade kasutamise eest tavaliselt maksma ei pea ning alustamiseks piisab ka 10–15 eurot maksvast kettast. Siiski on võimalik ka selle ala peale kulutada, soetades nõudlikuma mängija varustust, mis hõlmab kvaliteetseid kettaid, korralikku kotti, tooli, vihmavarju.

“Tippsport on aga alati kallis,” nentis Markus, lisades, et kõige kallim on muidugi ostetud asju mitte kasutada.

Markus toob välja Eesti omapära: nagu eestlased sõidavad suurte ja kallite autodega, on ka paljud disc-golfi mängijad kohe mängimist alustades soetanud pea 200eurose profikoti ketaste hoidmiseks.

Meilver OÜ omanik Margo Peters sattus disc-golfi esmakordselt mängima kolm aastat tagasi.  “Kallist varustust ei ole vaja, saab värskes looduses jalutada. Ei ole kurnav spordiala ning kui rumalusi ei tee, saab ilma traumadeta hakkama,” võttis ­Peters ala kokku.

Eesti “metsikud” rajad. Eestis on viimastel andmetel 35 disc-golfirada ning neid tekib aina juurde. Võrreldes välismaiste radadega, millest paljud asuvad korrastatud parkides, on Eesti rajad peamiselt metsades. 

“Disc-golfi parke on kerkinud nagu seeni pärast vihma,” selgitas Markus, kellele meeldib ­uusi kohti proovida. Ta nentis, et paraku ei anna paljud kodumaised mängurajad disc-golfipargi mõõtu välja, kuna asuvad sisuliselt metsas. Ameerikas on näiteks enamik radu parkides. “Minust on saanud gurmaan ja enam ma igale poole ei tiku,” märkis  Markus.

Petersi sõnul on paremas korras need rajad, mis kuuluvad mõnele klubile, kes neid püsivalt korras hoiab. Nn metsikute radade plusspooleks peab ta seda, et need pakuvad rohkem mängulusti, eriti kui lühikesed ja kerged rajad enam ei meeldi. Samas tuleb keerulisemate radade juures arvestada kettast ilma jäämise võimalusega, kui see võssa kaob.

Sõltuvust tekitav ala. Disc-golfi mängimisel peab Peters kõige olulisemaks tehnika valdamist ja osavust. Algajatel huvilistel soovitab ta vaadata internetist mängu tutvustavaid videoid ning minna turniiridele, kus saab  asjatundjate käe all mängu õppida ning kogemusi koguda.

Paljude radade juures saab ka kettakomplekte laenutada, kuid Petersi sõnul on isiklik ketas siiski parem. “Oma kettaga tead, kuidas see käitub ja millises seisukorras on,” selgitas ta.

“Kes alustab mängimisega, see enamasti lahti ei saa,” hoiatas Peters. Tema sõnul on olnud algajaid, kes on jõudnud suhteliselt kiiresti professionaalsele tasemele, näiteks poole aastaga. Siiski ei ole tippu jõudmine nii lihtne, sest ala muutub aina populaarsemaks ja konkurents tihedamaks.

 Mis on mis

Pärineb USAst, kus see on väga populaarne ja kus korraldatakse maailmameistrivõistlusi nii proffidele kui ka amatööridele.

Eesmärk: saada ketas korvi, kasutades võimalikult vähe viskeid. Rajameistrite määratav “par” on keskmine visete arv raja kohta, millega võistlejad saavad oma tulemust võrrelda.

Mängijate arv: kõige parem on mängida 4–6 inimesega.

Varustus: kolme liiki spetsiaalsed lendavad taldrikud – lühimaa ketas ehk putter, keskmaa ketas, kaugmaa ketas ehk driver.

kuni 15 eurot maksab disc-golfi ketas.

Riietus: vabam kui golfis, kuid keelatud on sandaale kanda ning õlad peavad olema kaetud. Soovitatav on kanda golfisärki.

Kuidas mängitakse:

Raja lõpus on spetsiaalsed korvid, mille sisse peab ketas maanduma.

Ketast visatakse nagu tavalist lendavat taldrikut. Visata võib ükskõik kuidas, peaasi, et taldrik liigub korvi suunas. Ka veeretamine on lubatud.

Igale korvile lähenemist alustatakse eraldi kohast, mida nimetatakse tiialaks, nt korvile number kaks lähenemist alustatakse tiilt number kaks, korvile number kolm tiilt number kolm jne. Edasi mängitakse sealt, kus esimese viskega ketas seisma jäi.

Koht, kus ketas pärast viset seiskus, märgitakse ära markerkettaga. Selles kohas peab mängija sooritama järgneva viske.

Ketas loetakse kadunuks, kui mängijate grupp on ühiselt otsinud ühe mängija ketast kolm minutit. Mängija jätkab sealt, kus ketast viimasena nähti, ja tema tulemusele lisatakse üks karistusvise.

Kui ketas jääb puu otsa, tõmmatakse ketta asukohast puul sirgjoones mõtteline joon otsejoones alla maapinnale ja sealt toimub järgmine vise.

Visatakse nii kaua, kuni ketas on maandunud korvi. Seejärel loetakse kokku visked, mis tehti selle korvi tiilt korvi jõudmiseks. Tulemus märgitakse skoorikaardile. Edasi liigutakse järgneva korvi tiile.

Võidab see, kelle visete üldsumma kogu raja läbimise järel on väikseim.

Eesti Discgolfiliit loodi 2004. aastal.

Tänavu suve seisuga 35 rada, mängijaid ca 1000, neist 100 võistlus- ja 7 profitasemel.

Võistlusi üle 50 aastas, peamiselt suvel, professionaalsel tasemel ka talvel.

  Vaata  veebist

Eest discgolfi lehelt leiab rajad ja võistluskalendri.