Sakslased ootavad grexit'it

23. märts 2015, 07:00
Berthold Forssman
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20150323/OPINION/150329979/AR/0/AR-150329979.jpg

Angela Merkeli ja Alexis Tsiprase tänane kohtumine Berliinis ei kujune lihtsaks. Liiga palju teravusi on Kreeka-Saksa suhetes lendu lastud, iseäranis mürgised on rahandusministrite Wolfgang Schäuble’i ja Yanis Varoufakise suhted, kirjutab Saksa ajakirjanik Berthold Forssman.

Ilmselgesti pole Kreeka mõistnud olukorra tõsidust või hindab valesti oma osa selleni jõudmises. Ikka ja jälle tõmmatakse paralleele filmiga „Kanade mäss“ ja julguseprooviga „Põhjuseta mässajast“: kaks autot kihutavad teineteise poole, ja kaotanud on see, kes esimesena kõrvale põikab. Kui aga kumbki seda ei tee, hukkuvad mõlemad. Ainult et Alexis Tsipras kärutab vana romuga, Angela Merkel aga sõidab talle vastu 30tonnise veoautoga, mis pääseb kokkupõrke korral halvimal juhul pisikese kriimustusega.

Kreeka avalikkus imetleb Tsiprast, sest lõpuks ometi on välja ilmunud keegi, kes julgeb sellele kalgi südamega Merkelile oma arvamuse välja öelda ja seab jalule kreeklaste solvatud rahvusliku uhkuse. Aga mis on kreeka rahval ja tema eneseuhkusel sellest kasu, kui Tsipras otsustava hetkeni rooli kindlalt hoiab ja põikpäiselt otse kihutab?

Õigupoolest võiks kreeklastest kahju olla. Selge see, et paljudel inimestel läheb kehvasti, sest viimaste valitsuste meelest on olnud lihtsam keskklassil kraest haarata kui oligarhid arveid maksma panna. Vaesust on kohutavalt palju ja ükski, kel süda sees, ei saa jääda ükskõikseks, kui vanematel enam lastele süüa pole anda ja perekonnad leiavad end tänavalt.

Raha läheb musta auku

Aga valimiste ootuses ei maksnud paljud kreeklased enam makse, selle asemel paigutasid nad raha välismaistesse pankadesse, ja kui nad sealt päev-päevalt suuri summasid välja võtavad, näitab see, et mitte rahapuuduses ei ole asi. Riik võiks tegelikult selle maksmata maksudest kättesaamata raha sisse nõuda, aga ta ei kasuta oma hoobasid. Selle asemel pöörab ta tagasi erastamisi ja püüab lämmatada üldstreikide võrseid, mis võiksid riigi veelgi suuremasse kriisi viia. Ülemäära suurte sõjaliste kulutuste kärpimisest pole kunagi juttu olnud, kuigi toidab see peamiselt vastandumist Türgiga. Toimivat riigiaparaati Kreekal ei ole, ja kuni midagi ei muutu, läheb kogu antav abi nagu musta auku.

Iseenesest oleks tervitatav, kui Kreekas tekiks mõni uus poliitiline jõud, millele oleks jõukohane aastakümneid ligunenud korruptsioonisoo ära kuivendada. Tsiprase valitsus pole selle tööga kahjuks hakkama saanud, sest tegutseb ebaprofessionaalselt, vaata kustpoolt tahad. Muidugi ei saa uus ja kogenematu valitsus kohe algusest peale kõike õigesti teha, aga mõnda asja võiks ju ikka osata. Tsiprasel ja Varoufakisel pole mingit mõtet Euroopa Liidu komisjonidega läbi rääkida küsimustes, mis otsustatakse eurotsooniüleselt.

Uue ELi tippkohtumise nõudmisest ei ole kasu mingit, kui endal IMF ukse taga seisab. IMF on see, kes juhtmed seinast välja tõmbab, kui Kreeka ei ole koostööks valmis. Siis on Kreeka viimaks paljas nagu püksinööp ning lõplikult igasuguse laenukõlblikkuse minetanud. Tippkohtumise aeg on mahavisatud, kui seal ei räägita konkreetsetest arvudest, ja jääbki segaseks, mida Kreeka valitsus tahab – peale blankoveksli. Seda nad aga ei saa.

Tüütu jonnipunn

Kreeka meenutab lahedat, ega ebaküpset teismelist, kes trotsib marksistlike teooriatega oma autoritaarseid vanemaid, või eluaegset tudengit, kes teeb loengutelt poppi, elab vanemate kulul, aga heidab neile ikka pidevalt ette, et tuba on liiga pisike. Takkapihta on ema-isa süüdi selles, et ta kooliga ühele poole ei saa. Võib isegi veel ebasõbralikumaks minna: see on nagu stseen poes, kus laps nii kaua lõugab, kuni vanemad talle viimaks nõutud kommid ära ostavad ja kõik teised ümberringi on rõõmsad, et kisa lõpeb.

Tippkohtumisel peaksid õigupoolest kõne all olema Ukraina, kaubandus- ja energiateemad. Selle asemel on Kreeka asjad jälle laual. Mis on siis moraal – raha antakse sellele, kes kõvasti lärmab ja ähvardab, aga reforme ei tee mitte mingisuguseid? Mis signaali annaks see näiteks Portugalile, kus on samuti raske? Kas näiteks Läti oleks 2008 endale midagi säärast lubanud?

Kreeka tõrjub ülbelt võrdlust Ida-Euroopa riikidega, pidades ennast täie enesestmõistetavusega Lääne-Euroopaks, millest järeldab automaatselt sellele vastavat elustandardit. Naabritele bulgaarlastele vaadatakse ülalt alla. Kuidas on aga rahvusliku uhkusega ühildatav see, et võlgu peavad kinni maksma eestlased ja slovakid, kelle võlad on ometi kreeklaste omadest palju väiksemad? Kreeka miljardärid makse ei maksa ja paljud ministeeriumiosakonnad eksisteerivad üksnes paberil. Sõna „solidaarsus“ omandab niimoodi vastiku kõrvalmaitse.

Väljapressimisest on kõrini

Kreeka hinge võib ju rõõmustada Saksa poliitikute pidev natsivormi riietamine, võlakriisi ja riigi ees seisvate reformide vajaduste seose eitamine ning selle kõige stiliseerimine Kreeka ja Saksamaa omavaheliseks probleemiks. Vaevalt meelitab see Kreekasse mõne investori või muutub maa kuidagi konkurentsivõimelisemaks. Etendatakse vaatemängu, justkui oleks lahendus rohkem raha – mis sest, et seegi löödaks lihtsalt laiaks ja lõpuks ei taha Kreekale laenata mitte keegi. Miks peakski, kui kogu aeg kuulutatakse, et ega me niikuinii tagasi ei maksa, ja takkapihta sõimatakse laenuandjatel veel nägu täis ka.

Eurot Kreeka tahab, et reeglitest kinni pidada ei taha. Vasakpoolsed toidavad müüti, et troika on õitsva riigi maatasa teinud, kasinus olevat süüdi vaesuses. Raha olevat juurde vaja (kust iganes), siis saavat elu iseenesest hoo sisse. See kalgi südamega Angela Merkel oma haiglaste säästmisjutuga olevat süüdi vaeste kreeklaste hädades. Päriselt on ikka vastupidi: Kreeka pidurdab reforme, jättes kahe silma vahele, et isegi IMFil viskab lõpuks üle, kui mingit kostöövalmidust pole näha. Tagasimaksetähtaegade lõpmatu pikendamine hävitab sellegi vähese edu, mis vahepeal saavutati.

Sakslased on kreeklaste kangekaelsusest tüdinenud ja väsinud. Enamikul pole grexit'i vastu mitte kui midagi. Pealegi, vaevalt eurotsoon tervikuna kreeklaste janditamisest vabanedes nõrgemaks jääks, pigem ikka tugevneks.

Reforme – kui tahes tähtsaid  ja õigeid – pole võimalik teha, kui ühiskond neid valmis pole. Kreeka võiks täiskasvanuks saada ja oma tegude tagajärjed enda kanda võtta. Solidaarsus võiks tähendada seda, et teised Euroopa riigid asuvad Saksamaaga õlg õla kõrvale ja ütlevad: meil on ka sellest väljapressimisest kõrini. Miks ei võiks eestlased kreeklastele öelda: meie saime hakkama, miks teie ei saa?

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. March 2015, 08:09

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing