Restoranitest: Tuljaku uus ja uhke tulemine

Nagu kõikides samade omanike söögikohtades, on menüü napp ja annab (enamasti) teada vaid tooraine, mitte valmistusviisi või selle, mis kuju see on võtnud. Nii et roosa nerka ehk lõhe, aga mitte lõhe carpaccio, tursamaks ja leib, mitte krõbedad tainapallid tursamaksatäidisega.Kõik suupisted maksavad 6, eelroad 12 ja pearoad 18 eurot – kontseptsioon, mis laseb keskenduda toidu maitsele ja jätta rahale mõtlemine selleks korraks tagaplaanile.

Kõige suuremat naudingut pakkus kõige lihtsam roog – eelroog nimega “Mahetomat ja juust, mozzarella, basiilik, karulaugupesto”. Mis võiks veel tavalisem olla kui tomati-mozzarella-salat, mis see sisuliselt ju oligi, aga kokk oli suhteliselt tavalisest toorainest välja võlunud väga erilise, kerge, kuid sügavate maitsetega roa.

Väga erilised olid ka Tuljaku magusroad, eriti aga nende kohupiima-kukeseenekreemitäidisega ekleer. Jah, viimase trendi kohaselt saavad magusroogadeks nüüd ka puravikud ja kukeseened, kartulid, peedid ja isegi peekon – jälgige parimate restoranide magustoidumenüüsid!

Kuigi jõudsime kolme peale ära proovida päris mitu rooga, oli ka neid, mida saatsime vaid silmadega, kui kelnerid neid meie lauast mööda kandsid. Päris mitme kohta ei suutnud jätta küsimata, millega tegemist, niivõrd erilised nägid Tuljaku road välja.

Elujõuliselt sumisev restoran

Erilised olid ka Tuljaku külastajad. Ei, seekord mitte sellepärast, et nad eriliselt ilusad või rikkad oleksid olnud. Vastupidi – Tuljakus oli sellel reedeõhtul igasugust rahvast. Sõpru-sõbrannasid nagunii, ärimehe moodi võõrkeelseid kodanikke samuti, aga oli ka lastega peresid ning mis kõige üllatavam – oli isegi väga vanu inimesi, keda nooremad käe alt toetama pidid.

Tuljaku esimese õitseaja, kuuekümnendate klientuur on jõudnud juba vägagi auväärsesse ikka, ehk on noorem põlvkond toonud vanaemad vaatama, kas 21. sajandi einevõileib maitseb sama moodi kui 20. sajandi oma.

Olen kuulnud, et mesinikud suudavad ainuüks mesilaste suminat kuulates saada aru, kas mesilaspere on elujõuline või mitte. Minu arvates on võimalik ka restorani sumina järgi hinnata: kui saal on täis, inimestel hea olla, muusika ei käi jutust üle, teenindus pakub turvatunnet, tekib eriline heli, võib-olla natuke isegi mesipuu sumina moodi, mis annab kinnitust, et restoran on elujõuline. Reedeõhtune Tuljak sumises nii, nagu seda Eestis väga harva kuulda saab. Mul on hea meel, et väärikas hoone on saanud väärika sisu.