Nord Stream 2 – poliitika või äri?

Venemaa tahab uue torujuhtme valmis saada aastaks 2019.

Projekti Soomes esindav Minna Sundelin viitab Euroopa kasvavale gaasinõudlusele – aastaks 2035 küündib katmata impordinõudlus 140 miljardile kuupmeetrile. Euroopa oma gaasitoodang väheneb ja nõudlus kasvab. Ilmne, et projekt on äriliselt mõttekas. "Nord Stream 2 katab vaid osa täiendavast nõudlusest,“ ütles ta.

Juba esimese torujuhtmega, mis lõi otseühenduse Venemaa ja Saksamaa vahel, oli seotud hulk vastuargumente alates võimalikest keskkonnakahjustustest kuni Venemaa kohaloleku suurenemiseni Läänemerel. Toru ehitati sellest hoolimata ja see läks käiku aastal 2011.

Sundelini sõnul pole hirmustsenaariumid teoks saanud. Venemaa ja Gazprom sõltuvad gaasituludest ja nende tulude kaotus ei ole kummagi huvides. Sundelini sõnul liialdatakse väidetega, et EL on Venemaa gaasist liiga sõltuv. Ukrainal, Poolal ja Slovakkial pole põhjust transiiditasude vähenemise pärast muretseda.

Soome endine peaminister, kes sillutas teed ka Nord Stream 1 projektile, on samas lobitöö tegija funktsioonis ka torujuhtme laienduses. Vastuseks päevalehe küsimustele nendib ta e-kirjas, et juriidilisi takistusi projektile ei ole.

Toru laiendamise soov tuleb aga pärast Krimmi annekteerimist ja sõda Ukraina idaosas.

Mõjus hoob

Projekti vastased hoiatavad, et see on Venemaa jaoks vahend Ukraina põlvili surumiseks ning ELi riikide vahele kiilu löömiseks.

Samuti osutatakse, et vastupidiselt ELi väljendatud eesmärgile vähendada sõltuvust Venemaa gaasist ning mitmekesistada allikaid, kust gaasi imporditakse, annab see projekt vastupidise tulemuse. Selle järgi kulgeks 80% Vene gaasi ekspordist ELi edaspidi Läänemere toru kaudu. Gazpromi osa Saksa gaasiturul kasvab 60%-le.

Toru valmimine on plaanitud aega, mil Venemaal lõpeb gaasitransiidi leping Ukrainaga. Miski ei välista, et korraga leitakse, et Ukrainat läbiv infrastruktuur on amortiseerunud, kirjutab leht. Praegu saab Ukraina gaasi transiidist ca 2 miljardit eurot tulu aastas.

Leht juhib tähelepanu ka Saksamaa vastuolulisele poliitikale – ühelt poolt on Saksamaa kantsler Angela Merkel ELi Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide eestvedajaid, teisalt tahavad Saksa suurfirmad koos Venemaaga Läänemere alust gaasitoru laiendada. Ka Merkel on öelnud, et tegemist on puhtalt äriprojektiga.

Küsimusi tekitab ka asjaolu, et juba olemasolev torujuhe Läänemere all ei leia täit rakendust. Ning tulevikku vaadates rehkendab Euroopa Komisjon, et taastuvenergia kasutuse laienemisega gaasinõudlus väheneb.

Torujuhtme laienduse vastu on ka USA, kellel on lisaks poliitilistele vastuväidetele on ka omad majanduslikud huvid. USA vajab turgu oma LNG ekspordile ning impordi mitmekesistamine on ka ELi energiajulgeoleku huvides.

Soome on Nord Stream 2 vaidluses eelkõige pealtvaataja rollis. Peaminister Juha Sipilä on öelnud, et ei pea seda poliitiliseks projektiks.

Hiljuti kirjutas ka Rootsi majandusleht Dagens Industri oma juhtkirjas, et Rootsi peaks torujuhtme laiendusele rohelise tule andma.

Lähtuti samuti sellest, et tegemist on äriprojektiga ning Rootsi kui riik, mis sõltub arvukatest mere põhja paigaldatud kaablitest ja torudest, ei peaks projekti takistama. Rootsi huvides on, et Läänemere riigid austaksid rahvusvahelisi kokkuleppeid mere põhja rajatavate ühenduste osas. Sama moodi peaks ka Rootsi suhtuma, kui teised riigid tagavad uusi ühendusi rajada.

Leht möönab, et kõik on õige – gaas on fossiilne kütus, Venemaa on agressiivne ja EL ei peaks liialt sõltuma Venemaa gaasist. Samas võib teemat vaadata ka teistpidi – gaas on parem kui kivisüsi ja Saksa-Vene uus gaasitoru tihendab vastastikust sõltuvust, mis sarnaselt ELi söe- ja teraseühendusele edendab rahu ja koostööd, arutletakse juhtkirjas. Nenditakse, et kui hakata julgeolekupoliitikat ajama sel moel, et saboteeritakse torujuhtmete rajamist, siis on see otsene väljakutse Venemaale samaga vastata. Rootsi peab järgima rahvusvahelist õigust, tugevdama oma mereväge ja liituma NATOga, leiab DI.