Hispaania ettevõtja tahab vaigistada Eesti vihakõnelejad

Carol ja Ivan loodavad algatatud üleskutsega vaigistada Eesti vihakõnelejaid.  Foto: Andras Kralla

Tallinnas elav hispaanlasest väikeettevõtja Ivan käivitas koos oma eestlannast abikaasaga internetis rahvusvahelises petitsioonikeskkonnas üleskutse Eestis leviva vihakõne vastu.

„Jah, meil on sõnavabadus, millel ei ole piire, aga piirid tulevad siis vastu, kui inimesed saavad haiget ja kannatada,“ rõhutab Ivan ja lisab, et keegi peab hakkama ütlema, et vihakõne ei ole normaalne. „See on hullumeelne, et inimesed räägivad niimoodi telekas ja sotsiaalmeedias avalikult. Siin ei saa toimuda integratsiooni, kui öeldakse välja selliseid asju ja hoitakse pagulasi ühiskonnast eemal.“

Ka laenuturul ahistatud?

Vihakõnevastast petitsiooni korraldavad Ivan ja Carol räägivad, et välismaalased tunnevad end Eestis mitmes vallas ahistatuna. Näiteks ei saa välismaalane nende sõnul siinsest pangast laenu, ehkki on ELi kodanik. Carol uuris Facebookis tuttavatelt, kas nad on saanud pangast kodu või auto ostmiseks laenu. „Need, kes on laenu saanud, pidid selleks oma elukaaslase või abikaasa tanki panema,“ räägib Carol. Selleks, et välismaalasena Eestis laenu saada, peab olema abielus Eesti kodanikuga. 

Laenu aga antakse välismaalasele nii pikaks ajaks, kuni kehtib tema ID-kaart. Kui ID-kaardi kehtivusaeg lõpeb kolme aasta pärast, siis saab ka laenu üksnes kolmeks aastaks.

Ivan usub, et kui peatada inimesed, kes kasutavad solvavaid ja rassistlikke sõnu, saab normaalseks see, et neid sõnu ei öelda. „Enam ei kasutataks sõna neeger ja muid taolisi väljendeid, inimesed saavad aru, et nii ei ole normaalne rääkida,“ sõnab Ivan.

Ettevõtjate jaoks tõsine probleem

Koos eestlannast abikaasa Caroliga on Ivan suhelnud siinsete ettevõtjatega, kes tahaksid palgata töötajaid välismaalt, kuid neile teeb muret vihakõne. „See probleem on Eestis tõsine,“ ütleb Carol. „Me oleme Eesti pärast väga mures, kaalume oma äride mahajätmist ja siit lahkumist. Ei tahaks, aga palju võimalusi ka ei näe.“ Carol pole siiski veel lootust kaotanud: „Ehk saame midagi muuta.“

Kuigi me kõik võime rääkida, mida soovime, võiks Ivani sõnul ikkagi keegi öelda, et meie kohus on kaitsta ka kaaskodanikke, peatades nendevastased solvangud. „Arvan, et siin käib õppimisprotsess, kus öeldakse asju, mida on parem mitte välja öelda,“ märgib Ivan. Caroli meelest on arusaamatu, miks peab eraldi rõhutama rahvust ja nahavärvi - miks ei või lihtsalt öelda, et prillidega mees või kübaraga naine.

Abielupaari algatatud petitsiooni eesmärk on juhtida Eesti institutsioonide tähelepanu sellele, et vihakõne korral tuleb tegutseda selgelt, kiiresti ja kindlalt. Petitsiooniga ei taha nad enda sõnul piirata sõnavabadust, vaid loetleda vajalikke piire, millega kõik siin elavad inimesed oleksid ühtmoodi austatud. Abielupaari soov on püüda riigikogu, justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri tähelepanu. Ivan ja Carol viitavad Euroopa Komisjoni rassismi- ja sallimatusevastasele raportile, mis avaldati mullu oktoobris ja mis soovitab Eesti ametivõimudel rakendada lisameetmeid teatud valdkondades.

Swedbank: me ei kohtle elamisloaga inimesi teisiti Mart Siilivask, Swedbanki pressiesindaja

Swedbank lähtub finantseerimisel eelkõige ettevõtte võimest laen kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Positiivse lahenduse eeldus on läbipaistev äriloogika ja arusaadav laenuraha kasutus. Sobiv finantseerimislahendus, tagatis, periood ja graafik leitakse alati kliendiga koos. Swedbank ei kohtle elamisloaga inimeste ettevõtteid kuidagi teisiti, võrreldes Eesti kodanikele kuuluvate ettevõtetega.

Mis puutub eraisiku laenudesse, siis ka siin analüüsime iga laenutaotlust eraldi ja arvestame asjaolusid. Laenu ei saa ka kõik eestimaalased, kes seda taotlevad. Väheoluline pole ka vastutustundliku laenamise põhimõte - välismaalastel on sageli keerukam tõendada pangale sissetulekute jätkusuutlikkust pikas perspektiivis. Kui iga aasta järel on elatud uues riigis, siis ei ole alati ka kodu ostmine kõige mõistlikum variant, pigem juba kodu üürida. On olnud juhuseid, kus välismaalasest klienti on vajadusel keerulisem kätte saada.

Ettevõtete ja eraisiku laenude puhul ei ole laenu saamisel takistuseks mitte välismaalaseks olemine, vaid konkreetsed tingimused, millele laenutaotleja ei vasta.

Ivan ütleb, et tunneb ennast üldiselt Eestis teretulnuna, kuid mõnel korral on teda tänaval ja baaris ahistatud sellepärast, et ta räägib hispaania keeles. Sama on kogenud ka tema sõbrad Tallinna kesklinnas ja baarides. „Enda puhul tunnen, et suhtumine on negatiivsemaks muutunud,“ tõdeb Ivan.

Pagulaskriis hirmutab inimesi

Ivan ja Carol on arutanud, et suhtumise muutuse taga võib olla kasvav hirm pagulaste pärast. „Inimesed on pagulaskriisiga hulluks läinud,“ leiab Ivan. „Ma ei ole sotsioloog või midagi sellist, ma ei saa teha järeldusi, miks on nii juhtunud. Aga inimesed on hirmul ja aina rohkem sellest räägitakse.“

Abielupaar käis eelmisel aastal Vao pagulaskeskuses, kuhu nad viisid süüa ja riideid. „Mul oli väga häbi, kui nägin seda keskust,“ tunnistab Ivan. „Need inimesed on sinna tulnud ei tea kust, nad on viidud kõigest eemale ja neil ei ole kuskile minna. Ma ei saa aru, miks nad on ülejäänud ühiskonnast eraldi, miks nende lapsed ei võiks käia pealinna koolis,“ imestab Ivan.

Veelgi rohkem paneb teda imestama see, kui kuuleb televisioonis ja meedias, et poliitikud ja avaliku elu tegelased peavad sellist ahistamist normaalseks. Näiteks toob Ivan keskerakondlase Viktor Vassiljevi sõnavõtud või sotsiaalmeedias käivitatud kampaania „Siin ei ole Aafrika“.

Vihakõnevastast võitlust võtab Ivan kui turunduskampaaniat ning võrdleb seda suitsetamisvastase kampaaniaga. Praegu on kampaaniaga liitunud üle 220 inimese.

Hetkel kuum