Äripäev • 25 mai 2016

Riigikontroll kritiseeris kalatootmisse jagatud toetusi

Vaatamata tootmisvõimsuste kasvule ei jõua omamaine kalatoodang tarbijani.  Foto: Andras Kralla

Riigikontrolli hinnangul pole Euroopa Kalandusfondi toetused aidanud olulisel määral kasvatada Eestis tehislikes tingimustes suuremal hulgal kala ja vähki. Vaatamata tootmisvõimsuste kasvule ei jõua omamaine toodang tarbijani.

Maaeluministeerium on Euroopa Kalandusfondi vahendusel toetanud vesiviljelustootmise arendamist, aidates ettevõtetel rajada nüüdisaegseid tootmishooneid ja võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid. Kalakasvatamine ei ole aga nõudluse ega olemasolevate tootmisvõimsustega suutnud sammu pidada. Eesti vesiviljelustoodangu siseturu mahuks on hinnatud 4000–4500 tonni aastas ning saavutatud on eesmärk suurendada tootmisvõimsust (2015. aastal oli Eesti koguvõimsus ligikaudu 4300 tonni), mis võimaldaks kasvatada kala kordades rohkem. Ent kodumaine tootmine on 10 aasta (2004–2015) jooksul kasvanud üksnes 400 tonni võrra ning jäänud 800–900 tonni juurde. Seetõttu sööb eestimaalane endiselt peamiselt põhjamaist importkala. 

Riigikontroll auditeeris, kas Euroopa Kalandusfondi perioodi 2007–2013 vesiviljelustoetused on aidanud suurendada vesiviljelustoodangu mahtu keskkonda kahjustamata.

Sel perioodil taotles vesiviljelusse investeerimise toetust 44 ettevõtet 64 projektile. 2/3 neist projektidest viidi ellu ning nende tarvis maksti välja kokku 8,4 miljonit eurot toetust. Peale selle andis Maaelu Edendamise Sihtasutus nende projektide tarvis riigi garanteeritud laenu 5 miljoni euro ulatuses.

Eestis on 50 suuremat vesiviljelusettevõtet, kes kasvatavad kala või vähki või mõlemat. Peamiselt kasvatatakse suurt vikerforelli (70% kalatoodangu müügimahust), väiksemas mahus karpkala, angerjat, siiga, siberi tuura ja vene tuura, vähesel määral vähki.

Riigikontroll leidis, et tootmisvõimsustest tunduvalt väiksema toodangumahu põhjus on peamiselt see, et uued kasvandused ei tööta täisvõimsusel ning kalade kadu kasvandustes on suur. Kalade tervise eest vastutab küll kalakasvataja, kuid riigikontrolli hinnangul ei ole maaeluministeerium piisavalt panustanud veterinaar- ega nõuandeteenuste arendamisse olukorras, kus vastav teenus Eestis praktiliselt puudub.

Euroopa Kalandusfondi toetusraha on ahvatlenud ettevõtteid vesiviljelusprojekte arendama ka siis, kui neil endil on nappinud projekti rahastamise võimekust ja ka kogemusi. Vesiviljeluse investeeringutoetuse eelarvest pool (ca 8 miljonit eurot aastatel 2007–2013) jäi projektide katkestamise tõttu toetusena kasutamata ning oluline roll selles oli omaosaluse puudusel.

Ettevõtjad ise tõdevad tagasilöökide põhjusena ka vähest kogemust uute tehnoloogiate kasutuselevõtul ning vigu projekteerimisel ja ehitusel. Riigi roll on siinjuures toetuste hindamise kaudu aidata valida välja edukamaid projekte. Riigikontroll leidis, et toetatavate projektide hindamisel ei olnud eelistuseks projektide teostatavus ega sisuline kvaliteet, kuna meetme määruses toodud hindamiskriteeriumid ei olnud seotud projektide potentsiaalsele edukusele hinnangu andmisega.

Selleks, et tehtud investeeringuist oleks kasu, soovitab riigikontroll riigil, eelkõige maaeluministeeriumil, pöörata tähelepanu järgmistele aspektidele:

millele ja mis tingimustel raha antakse;

kuidas aidata edendada eksporti ning ühistulist tegevust, et toodangut oleks lihtsam väärtustada ja turustada;

täpsustada, kuidas soovitakse arendada uusi vesiviljelusesuundi (nt mahe- ja merevesiviljelust);

seada tulemuslikkuse mõõtmiseks ka sobivad mõjunäitajad.

Riigikontrolli analüüs näitas, et vesiviljelusettevõtete majanduslikule toimetulekule pole toetused veel mõju avaldanud. Võrreldes toetust saanuid nendega, kes toetust ei olnud taotlenud, ei täheldatud vaadeldud majandusnäitajate puhul statistiliselt olulist mõju mitte üheski. Ettevõtete paremat toimetulekut on pidurdanud ka vähene tootearendus ja napp ühistegevus, mis aitaks pürgida sise- ja välisturgudele.

Riigikontroll rõhutab, et kalakasvatuse arendamisele seab lisaks majanduskeskkonnale olulisi piiranguid ka looduskeskkond, mistõttu on vaja kasutada tootmisviise ja tehnoloogiaid, mis võimaldavad kasvanduste keskkonnakoormust maksimaalselt vähendada. Seda on ka toetuste määramisel arvestatud. Samas ei ole kehtiv keskkonnatasude süsteem kalakasvanduste suhtes hästi rakendatav ega suuna kasvandusi keskkonnakoormust vähendama.

Hetkel kuum