"Normaalset tööjõudu pole Eestisse jäänud"

Sellisel seisukohal on Plusvektor Grupi omanik Janek Tropin, kes käib Eesti ehitajatega Põhjamaades ehitamas. „Olen otsustanud, et ei lähe töövaidluskomisjoni kohale, andsin neile juba oma seisukoha edasi, et minu aeg on kallim kui seal istungitel istumine. Nagunii on otsused ühepoolsed."

"Meie juriidiline valdkond on selliste hindadega, et vaidlemine kaotab väikse firma jaoks igasuguse mõtte. Aasta algul proovisin vaielda kahe inimesega, kes olid Norras tööl, sain aru, et töövaidluskomisjon vaatab asja vaid ühepoolselt,“ märkis Tropin.

Äripäev reastas firmad, kelle peale on töötajad enim kaebusi esitanud ja kes on ka ise oma töötajate peale töövaidluskomisjoni kõige rohkem avaldusi esitanud.

Töövaidluskomisjoni vaidlusi saadavad tihtipeale ähvardused töötajast jõuga üle sõita või ninapeale visked, et boss tunneb kõiki töövaidluskomisjoni ametnikke ning töötaja ei välju sealt ealeski võiduga. Ettevõtjad aga näevad end omakorda kaotajana.

Sõidab jõuga üle

On tööandjaid, kes ütlevad, et firma läks töötajate kaebuste ja nende lahendamisele kulunud raha pärast pankrotti. Sellisel seisukohal on näiteks mullu töötajate peale ise neli kaebust sisse andnud Tiiman Ehitus. See on tuntud palkade maksmata jätjale ning võlgade ja ettevõtete tühjade kestade mahajätjale Peeter Lumistele kuulund firma, mis sai hiljem nimeks Taratoomia.

Palgavaidluses Tiiman Ehitusega ühte töötajat esindanud Soraineni advokaat Karin Madisson on kirjeldanud Lumistele omast Tiiman Ehituse skeemi nii: kui töötajad esitavad nõude maksmata töötasu kättesaamiseks, siis töövaidluskomisjoni otsuse korral esitab Lumiste kohtule vastuväite. Ja töötaja peab veel raha välja käima, et oma väidet tõestada ning kohtus seda ka esindada.

See on tööinspektsiooni peadirektori töösuhete ala asetäitja Meeli Miidla-Vanatalu kinnitusel üks tüüpnäiteid sellest, kuidas tööandja sõidab oma töötajast lihtsalt jõuvõtetega üle.

Ta rääkis, et kui töövaidluskomisjoni otsus on igati mõistlik ja põhjendatud, siis leidub ikkagi oskuslikult manipuleerivaid tööandjaid, kes lähevad nimelt kohtusse, et otsus ei jõustuks ja töötajad oma raha kätte ei saaks. Eriti, kui nad teavad, et töötajal pole raha, et kedagi kohtusse ennast esindama palgata.

Kui töötaja kohtusse ei ilmu, siis komisjoni otsus kehtima ei hakka. Kui aga tööandja ise ei täida jõustunud töövaidluskomisjoni otsust, minemata ka kohtusse, saab sellega pöörduda kohtutäituri juurde nagu iga kohtuotsusega.

Kuigi Madisson kirjeldab seda kui Tiiman Ehituse endise omaniku Lumiste levinud käitumismustrit, pole see ettevõttele siiski pikaajalist edu taganud, sest arvukatele töövaidlustele kulunud raha nimetavad nad just oma pankroti üheks põhjuseks.

Kibe kogemus kohtuskäigust

Skandinaavias ehitav Tropin ütles, et kui töötajal on alusega nõue, siis on ta selle enne kohtuistungit alati ära maksnud. "Vaielda on mõtet siis, kui minna kohtusse välja."

Mõni aasta tagasi võttis ta ise firma pankrotimenetluse ajal selle tee ette. Firma üldvõlg töölistele oli 250 000 krooni, juristidele maksis Tropin enda kinnitusel ligi miljon krooni. Tulemus oli see, et Tartu maakohus tegi otsuse, et töölised ei pidanud välja maksma kahju, mis nad olid tööandjale teinud. Nende summad jäid oluliselt alla rahale, mida Tropin juristidele maksis.

„Pärast suurt kohtuprotsessi lubasin endale, et ei võta enam ühtegi Eesti inimest tööle. Nüüd eelmine aasta pakuti ühte tööd Norras, mõtlesin, et mul paar inimest on, lähme paneme selle maja seal püsti ja jälle astusin orki. Nii kui eestlastega Norrasse lähed, on alati probleem," sõnas Tropin.

Ta selgitas, et kõige odavam on leida Norras kohalik tööjõud. Iva on selles, et Tropin maksab Eesti ehitajatele Norra keskmist palka, kuid ehitajad tahavad, et kohapealne elamine ja söök oleks samuti Tropini tasuda. Kohalike norrakatega sellist küsimust ei tekiks. 

„Eesti inimene on nii nahaalne, iga inimene võitleb oma eest. See, mis temaga algul kogu lepid, pärast enam meelde ei tule. Need ehitajad, kes Eestisse on jäänud, pole normaalne tööjõud.“

Üha sarnasem kohtuvaidlusele

Töövaidlused on läinud järjest keerulisemaks, Miidla-Vanatalu kinnitusel teavad inimesed oma õigusi väga hästi, eriti, kui kasutatakse juriidiliste teadmistega esindajaid.

„Eriti keerukaks lähevad töövaidlused advokaatide-juristide mängu tulles, sest püütakse esitada hästi palju alternatiivseid nõudeid, et jõuda igal juhul selleni, et vaidlusel oleks ka rahaline tulemus. Töövaidluste menetlused sarnanevad üha enam kohtumenetlustele, järjest rohkem võetakse esindama advokaate.“ 

„Töötajad tunnevad, et nad ei suuda aduda kõiki seadusenüansse, mis oleks neile kasulikud, ja teatakse ette, et teine pool ehk tööandja ütleb neile „Kui ka võidad töövaidluskomisjonis, lähen ma selle asjaga igal juhul kohtusse!““

Advokaatide rolli suurenemisega töövaidlustes on märgatavalt kasvanud ka mittevaralise kahju nõuete hulk, sest töötajad ise ei tulekski alati selle peale, et neid nõudeid esitada.

„Kui on olnud tegemist ebavõrdse kohtlemisega ja mittevaralise kahju hüvitis on välja mõistetud, annab see järgmistele kaebajatele julgust samasuguseid nõudeid esitada,“ märkis Miidla-Vanatalu.

Atko grupi juht, mullu transporditöötajaid vahendava Personaal OÜ töötajatelt kümme kaebust teeninud Margo Tomingas ütles aga, et kuna teatud ametiühingud esindavad töötajaid töövaidluskomisjonis tasuta, ei maksa vaidlusega töövaidluskomisjoni minek sageli töötajale midagi.„Töötajad soovivad kolmandat erapooletut instantsi, et olla kindlad, et neil pole rohkem võimalikke õigusi.“

Kelle peale kaevatakse?

Enim kaevatud tööandjatega suheldes paistavad silma mitmed punased niidid.

Paratamatult tekib palju töövaidlusi raskustesse sattunud ettevõtetel: kui pankrot on silme ees, ei jää töötajatel muud üle, kui saamata jäänud palkadega koos teiste võlausaldajatega järjekorda võtta. Jättes kõrvale pahatahtlikud pankrotistujad, pole rahatuks muutunud ettevõtetel töötajatega sageli tegelikult erilist konflikti – töötajad esitavad oma palganõuded igaks juhuks ka töövaidluskomisjoni, et asi oleks ametlik.

Seda kinnitas Matis Põdersoo, Elvas kokkupandavaid puitehitisi tootnud Merwood ASi viimane juhatuse liige, kes on teeninud tänavu oma töötajatelt 32 kaebust. „Sisulisi vaidlusi polegi olnud, ettevõte sattus majandusraskustesse, töötajad pöördusid oma nõuetega tööinspektsiooni. Mai lõpus kuulutasime pankroti välja, palkade hüvitamise kohta teab nüüd juba kõige täpsemalt pankrotihaldur.“

Mure mainekahju pärast

On tööandjaid, enamasti suurkorporatsioonid, kes suurest vaidluste hulgast suurt numbrit ei tee, kuid muretsevad siiski oma maine pärast ja loetlevad terve rea järeldusi, mis töötajate kaebustest tehtud. Nad kinnitavad, et viga on olnud eelkõige kommunikatsioonis, mida on nüüdseks kõvasti parandatud.

Enamasti nendivad nad, et neil on nii palju töötajaid, et teatav hulk vaidlusi on paratamatu. Nagu ütles mullu töötajatelt 19 kaebust kogunud Tallinki hotelle haldava TLG Hotelsi juht Peter Roose: „Võttes arvesse, et oleme Eesti ühe suurema töötajate arvuga hotellikett, on need arvud siiski tavapärase protsendi piirides.“

Palju välismaalasi

Palju torkab silma kaevatud tööandjate seas välismaalastest ettevõtete juhte-omanikke: Swissoteli juht Bart Westerhout, idufirma Cliftoni juht Jeffrey Peter Wright, programmeerimisfirma Percival Software omanik ja juht Christopher Percival Richardson ja näiteks Skandinaavia veebikaubamajadele tagastuslogistikat korraldava Boomerang Distributioni omanikud Anders Näslund ja Tom Backman.

Konfliktidega kimpus ettevõtete valdkondadest paistavad viimasel kahel aastal silma ehitusfirmad, paar puidutöötlejat ja õmblusteenuste pakkujat, paar personalirendiga tegelevat ettevõtet ning kaks suurt hotelli.