Misso tüüringi kitsefarm tüürib maailma suurimaks

12. detsember 2016, 07:30
Võrumaal Misso vallas asuva OÜ Andri-Peedo Talu omanikud Kermo Rannamäe ja Linda Pajo kasvatavad tüüringi tõugu kitsi.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161212/NEWS/161209770/AR/0/AR-161209770.jpg

Seitse aastat tagasi Pärnust Võrumaale kolinud ning kitsekasvatamisega alustanud noortalunikud Linda Pajo ja Kermo Rannamäe suurendavad lähiaastatel lüpsikarja ning piimatoodangu mahu kümnekordseks.

OÜ Andri-Peedo Talu asub Eestimaa kagunurgas Misso külje all, Läti ja Vene piiri vahetus naabruses. Pajo ja Rannamäe on hea näide, kuidas asjalikud ja ettevõtlikud inimesed suudavad ka ääremaal ennast teostada.

Talu on ainsana Eestis keskendunud tüüringi tõugu kitsede kasvatamisele. Tuleva aasta juunis valmib kaks miljonit eurot maksev nüüdisaegne farmikompleks, tegu on viimase aja suurima erainvesteeringuga Misso kandis. Kui nelja-viie aasta pärast kepsleb laudas pooltuhat kitse, saab väita, et maailma suurim tüüringi tõugu kitsefarm asub Eestis.

Nopri külje all turule

„Meil jätkuvalt silmad säravad, kitsekasvatus on põnev valdkond ja meile meeldib sellega tegeleda,“ kinnitab Pajo. „Eks me algul ikka kartsime, et kuidas hakkama saame, oleme ju linnalapsed ja loomapidamiskogemust üldse ei olnud. Suur tugi on minu vanematest, eriti agar utsitaja on isa.“ Linda Pajo vanematele Ain ja Rutt Pajole kuulub Pärnus trükikoda.

Esimesed tüüringi tõugu kitsed ja üks sikupoiss toodi Saksamaalt 2010. aasta juunis. Järgmisel aastal, kui karjas oli juba üle kümne lüpsikitse, alustati toorpiima turustamisega. Tänu koostööle lähedal asuva Nopri taluga oli esimene kauplus Stockmann, mis kitsepiima müüki võttis.

„See oli aeg, kui eestimaist kitsepiima ei olnud poodides üldse saada,“ meenutab Rannamäe. „Tahtsime proovida ja vaadata, kas kitsepiimale turgu on, kas Eesti inimesele maitseb kitsepiim või mitte. Juba esimene tagasiside oli väga meeldiv.“

Linda Pajo andmeil müüb praegu kitsepiima poodides lisaks neile veel Konju talu, mille omanikuks on äsja maaeluministri kohalt skandaalide tõttu tagasi astunud Martin Repinski. „Enamik kitsekasvatajatest asuvad linna lähedal ja nemad teevad oma toodangu müümiseks ise kaubaringe,“ märgib Pajo.

Veebruaris saavad loomad uude lauta

Piisab Rannamäel vaid paar korda „möö-möö“ hüüda, kui trobikond uudishimulikke kitsi on aedikusse sisenejad ümber piiranud. Üks tarmukas loom leiab, et kõige parem sarvede sügamise koht on ajakirjaniku püksisäär. „Uues laudas saab olema spetsiaalne seadeldis kitsedele sügamiseks nagu on kaasaegsetes lehmalautades,“ muigab Rannamäe.

Rajatav kitsefarm asub taluhoonetest ligi poole kilomeetri kaugusel. Põhjus on proosaline – praegune talukoht jääb Natura 2000 ala servale, aga teisel pool kruusateed enam ehituspiirangut pole.

Esimene osa farmikompleksist – 500kohaline laut, 48kohaline lüpsiplats ja meierei – peavad käiku minema veebruari lõpus. „Kitsed poegivad veebruaris ja kui me loomad uude lauta oleme viinud, peab seal olema ka lüpsiplats ja piima pakendamisliin,“ räägib Rannamäe. „Tuleb ka juustukoda, kus hakkame laagerdatud kitsejuustusid tegema.“

Koos sisseseadega kaks miljonit eurot maksev farmikompleks peaks lõplikult valmima juuni algul. Projektijuhi Urmas Peegli sõnul on kõige suurem mure elektriga. „Vastavalt Eesti Energiaga sõlmitud lepingule pidi elekter ühendatud olema 28. novembriks, aga seda pole tehtud siiamaani,“ kurdab Peegel. „Sa maksad liitumise eest täie rauaga, aga monopoolses seisundis ettevõtet absoluutselt ei huvita, kas ja kuidas sa hakkama saad.“

Eestimaa järglasi täis

Talu kitsefarmis on praegu 130 tüüringi tõugu kitse, kellest 50 on lüpsikitsed ja 80 noorloomad. Aastaks 2020 tahetakse kitsekari suurendada viiesajapealiseks. Ehk tegu oleks maailma suurim tüüringi tõugu kitsefarmiga. „Seda kinnitas meile Saksamaa tüüringi kitsetõu aretajate seltsi esinaine Katja Peter,“ täpsustab Rannamäe. „Praegused maailma suuremad tüüringi kitse farmid on umbes 300pealised. Katja Peter on meie koostööpartner Saksamaal, tema käest olemegi tüüringi tõugu kitsi ostnud.“

Pajo teada pole keegi teine Saksmaalt puhtatõulisi tüüringi kitsi Eestisse toonud. „Kõik, kellel Eestis seda värvi kitsed on, on meie sikkude järeltulijad – isa on puhast tõugu ja ema ei ole,“ seletab Pajo. „Oleme isaseid tüüringi kitsi müünud Eestis igale poole, emaseid me üldjuhul ei müü, sest tahame oma karja suurendada.“

Andri-Peedo Talus kasvavad juba viienda põlve kitsed ja kõigi kohta on olemas täpne sugupuu. „Uues farmis saame hakata ka jõudluskontrolli tegema, mis on tõuaretuse seisukohast väga oluline,“ räägib Pajo. „Saame mõõta iga kitse piimakogust, seega näeme, kas tegu on hea piimaanniga kitsega või mitte.“

Algusest peale on talu teinud edukat koostööd seitsme kilomeetri kaugusel asuva OÜga Nopri Talumeierei. Pudelisse villitud pastöriseerimata kitsepiim viiakse kolm korda nädalas Noprisse, mis veab koos oma kaubaga laiali ka kitsepiima. „Meie kogused on nii väiksed, et kui me ise peaksime piima poodidesse viima, ei tasuks see meil ära,“ lausub Rannamäe. „Suvel, kui kitsed rohkem lüpsavad, on Nopri talu kasutanud meie piima kitsejuustu tegemiseks.“

Nopri Talumeierei juht ja omanik Tiit Niilo ei näe probleemi, et Andri-Peedo Talu kavatseb oma uues farmis hakata samuti kitsejuustu tootma. „Ei ole midagi katki, kui üks seni meie nimekirjas olev toode jääb nende pärusmaaks,“ sõnab Niilo. „See on talumeiereide ühine missioon, et tarbijat harida ja talle rikkalikumat valikut pakkuda.“ Niilo lisab, et koostöö kitsepiima laialiveol jätkub igal juhul. „Maal toimetades ja eriti sellises logistilises asukohas on see elementaarne ja suisa kohustuslik.“

Seda kitsed ostaksid

Valmiva kitsefarmi kompleksi üheks oluliseks osaks on heinaküün-kuivati, tegu on ilmselt esimese heinakuivatussüsteemiga Eestis.

Eesmärk on saada võimalikult kvaliteetne hein, sest mida toitainerikkam see on, seda rohkem ja paremat piima kitsed annavad, ja seda maitsvamat juustu kitsepiimast saab.

„Me ei sõltu enam ilusast heinailmast, võin suve jooksul kolm-neli niidet teha, võin septembris ka heina teha,“ tutvustab Andri-Peedo Talu peremees Kermo Rannamäe õhinal uut tehnoloogiat. „Niidetud hein on väljas vaid ühe päeva. Kergelt närbunud heina kogume kokku, toome küüni ja kuivatame ära. Kõik toitained ja muud head asjad jäävad heina sisse alles.“

„Mida vähem heina heinamaal liigutad, seda parem,“ jätkab Rannamäe. „Kui käid viiel päeval heina kaarutamas ja vaalutamas, siis mis sul heinast järele jääb – ainult rootsud. Väikesed lehekesed ja paremad palad, mis kitsele meeldivad, pudenevad järjest ära.“

Rannamäe sõnul võimaldavad nende masinad saada heina võimalikult tervena kätte. „Seepärast on meie niiduk ilma muljurita ja kogujakäru ilma hekseldajata. Nii mõnigi tootja pidi need masinad meie jaoks eritellimusel tegema.“

Rannamäe möönab, et alginvesteering heinakuivatisse on suur, aga lõpuks tasub see end ära. Andri-Peedo Tallu ostetud kuivati kasutab elektrienergiat. „Kõik mõtlevad, et elektriga heina kuivatada on kallis, aga kui lüüa kokku kaarutamiseks-vaalutamiseks kulunud mootorikütus, heina pallitamiskulud ja tööjõukulud, siis see on samuti märkimisväärne kulu,“ ütleb Rannamäe. „Kuivatiseadmed on energiasäästlikud, pealegi plaanime me tulevikus rajada siia päikesepaneelide väljaku.“

Kitsetalu perenaise Leida Pajo kinnitusel on maailmakuulsad juustud, näiteks emmentali juust tehtud nii-öelda heinapiimast. „Parimad juustud on saadud tänu sellele, et loomadele ei söödeta silo,“ seletab Pajo. „Meie kitsed saavad praegu veidi silo, ent me tahame minna täielikult üle heinale. Pealegi, kui silo ei ole kvaliteetne, võivad loomadel tekkida terviseprobleemid. Kuiva heinaga toites on see risk maandatud.“

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. December 2016, 11:41
Otsi:

Ava täpsem otsing