Tootjad kipuvad musta valgeks rääkima

Tavapärases mõistes ehitustoodete praaki – pragunenud või muul moel kahjustatud tooteid esineb tehnilise järelevalve ameti peadirektori Kaur Kajaki sõnul harva. Küll aga on ameti sõnul viimasel ajal olnud juhtumeid, kus tootja on markeerinud oma toote paremaks, kui selle tegelikud omadused lubavad, kirjutab ajakiri Ehitus. Põhjuseks võib olla tootja soov saavutada ülitäpselt ja ilma tugevusvaruta standardis määratud tulemust, mis võib kaasa tuua toote omaduste halvenemise.

Selliseid juhtumeid pole Kajaki sõnul küll ülemäära palju, kuid see võib tähendada kliendi petmist ja ohuallikat. Probleemi avastamine on keeruline, nõudes mitmeid sõltumatu pädeva asutuse katseid. Ettevõtjale toob see kaasa hulganisti sekeldusi nagu toote turustamiskeeld, tarbijale tekkinud kahju hüvitamine jne.

Näiteks on ette tulnud, et soojustusmaterjalid on madalama survetugevusega kui märgitud, räägib Kajak. Sellistel juhtudel on materjaliga pealtnäha kõik korras, aga katsetades ja hinnates võib selguda, et tootja on omadused kas tahtlikult või tahtmatult tegelikkusest paremaks hinnanud.

“See ei mõjuta alati ehitise ohutust, aga seda võib jällegi pidada kliendi petmiseks,” räägib Kajak. Eesmärgiks võib olla soov müüa toodet kallimalt – kõrgema kvaliteedi ja paremate omadustega toode maksab rohkem.

Tootmine on Kajaki sõnul keeruline, nii et vahel võibki ette tulla, et mõni toode kaldub ettenähtust kõrvale. “Selleks ongi ehitustoodete tootmisesse kaasatud sõltumatu osapool, kes on usaldusväärne ja aitab tootjal saavutada nõutud kvaliteeti.” Näiteks betoontooteid tuleb kvaliteedi saavutamiseks teatud aja teatud temperatuuril säilitada, et need saavutaks nõutud tugevuse, kuid vahel tuuakse need kohale liialt vara ehk värskena. “Kahjuks selliseid olukordi aeg-ajalt esineb,” nendib Kajak.

Ehitusmaterjalide tootjate liidu tegevdirektori Enno Rebase sõnul on selleks, et praaki vältida, palju ära tehtud. Samas pole praak tema sõnul tootmises midagi erakordset. Rebase sõnul on oluline, mis praagist edasi saab ehk et see jõuaks turule õige kaubana. “Igal tootjal peab selge olema, kuidas praaktoodanguga käitutakse – millal seda kõlbab ehitusmaterjalina kasutada, kas seda on võimalik toormena taaskasutada või kõrvaldatakse toode sootuks.”

Rebase sõnul lähtuvad paljud tootjad juba praegu Euroopa standarditest, mis tähendab, et kõik tooted on varustatud märgistega, kus toote omadused kirjas. “Tootjal on rumal väita, et seal on kirjas midagi muud, kui see, mis tootega tegelikult tegu,” märgib ta. Küll aga võivad kauplused ja vahendajad ehk need, kes toote müüki toovad, ükskõik mida väita. Nii nagu püütakse müüa valepileteid või muud valekaupa, esineb tema sõnul pettureid ka ehitusmaterjalide turul, mistõttu tuleb turgu kindlasti kontrollida.

Kajak rõhutab, et ettekirjutused pole sugugi karistamise eesmärgil tehtud. “Kui oleksime näiteks mõnele väiketootjale teinud kõige karmima meetme, oleksid nad arvatavasti pidanud selle peale uksed kinni panema,” räägib ta, et pigem suunab amet tootjaid toodete kvaliteeti tõstma ja paberimajandust korda tegema.

Omaette probleem on see, kui ehitaja kasutab muidu nõuetele vastavat toodet ise sobimatul moel. Seda on juhtunud Kajaki sõnul kinnitusvahenditega – ühes metallkonstruktsiooniga hoones tuli näiteks poldid poltliidestes välja vahetada, kuna algselt oli kasutatud mittesobivaid. “Selle taga võib olla nii ehitaja teadmatus kui soov odavamalt ehitada,” märgib Kajak. „Tellijal ja projekteerijal on sooviks parim võimalik hoone, aga ehitajal võib tekkida majanduslik motivatsioon kasutada projektist erinevaid lahendusi,” tunnistab ta. Nii tekib olukord, kus tellija ootus ja valminud hoone pole päris samad asjad.

Rebase sõnul võib toode valmides olla viimase peal, aga sama oluline on, mis sellest edasi saab - näiteks võib ka väga hästi tehtud aken ja uks alt vedada, kui paigaldamisega eksitakse.