Soome fond liigub Baltikas täiskontrolli poole

Kui Baltika raha juurde küsib, siis on kevad käes. Naljas on aga omajagu tõtt – juba aastaid on Baltika tõesti kevaditi võlakirju välja lasknud. Enamasti on võlga võetud aasta alguses, ent tänavu alles hilissuvel. Tõsi, ka soojad ilmad jõudsid Eestisse tänavu päris hilja.Baltika finantspoole juhtide lemmikvahend on maailmas pigem vähelevinud instrument ehk konverteeritav võlakiri. Iseenesest on see sarnane tavalise võlakirjaga, ent kui saabub lunastustähtaeg, võib selle kupongiväärtuse asemel vahetada teatud hinna eest aktsiate vastu. Erinevad emissioonid on reas tähestiku järgi ning tänavu 14. juulist 16. augustini pakkus moefirma märkimiseks juba K-seeria vahetusvõlakirju.

Baltika finantsjuht Maigi Pärnik-Pernik rääkis, et konverteeritavate võlakirjade kõrval on rahavajaduse katmiseks kaalutud ka teisi variante, ent põhjus vahetusvõlakirjade kasuks otsustada on olnud väga pragmaatiline – selle tingimused olid sobilikud võimalikult laiale investorite grupile ja sobisid ka Baltika finantseerimisvajaduse täitmiseks.„Eks investoritel on erinevad riski-tulu-ootused, aga tulemus juba kõneleb iseenda eest: 99% märgiti täis,“ ütles Pärnik-Pernik augusti alguses lõppenud uute K-seeria konverteeritavate võlakirjade kohta. „Arutasime ja kaalusime erinevaid finantsinstrumente nii investeerimispankade kui ka suuremate investoritega, et leida parim lahendus,“ lisas Baltika finantsjuht.

Kõige rohkem meeldivad vahetusvõlakirjad aga Baltika praeguseks suurimaks tõusnud investorile. KJK Capitali nime kandva varahaldusfirma kaasasutaja ning juht on üks Tallinna börsi olulisemaid investoreid, soomlane Lauri Kustaa Äimä. Peaasjalikult just võlakirju konverteerides on temast järk-järgult saanud 30,9 protsendiga rõivafirma suurim aktsionär.

Kui vaadata aktsiaraamatus Baltika aktsionäride nimekirja, siis on näha, et paberil peitub suurim omanik ING Luxemburgi panga kliendikonto taha. Konto aga kuulubki Luksemburgi registreeritud KJK Capitalile, mis tutvustab end veebilehel kui Soome institutsionaalse klientide vara kasvatajat. Ettevõtte meeskond koosneb valdavalt Soome ekspertidest ja fondi juhtivpartner Lauri Kustaa Äimä, kes kuulub ka Baltika nõukokku.

Millal täpselt aastakümneid fondide juhtimisega tegelenud Äimä Baltikasse sisenes, pole lihtne avalike andmete põhjal kindlaks teha, ent 2010. aastal rajataud KJK on loomisest saati oma osalust Baltikas järk-järgult suurendanud, peamiselt eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade konverteerimise teel. Baltika sellesuvine K-võlakirjade emissioon annab KJKle võimaluse napsata moefirmast järjekordne magus tükk. Olenevalt sellest, kuidas Baltika finantsilist poolt ehitab, võiks mängus olla koguni moefirma enamusosalus.

Kui varem on vahetusvõlakirjade mahud olnud pigem tagasihoidlikud, siis nüüd väljastas Baltika investoritele kokku 889 väärtpaberit, millest igaüks annab õiguse soovi korral kahe aasta pärast märkida 15 625 aktsiat. Praegu on moefirmal 40,8 miljonit aktsiat. Kui vahetusvõlakirjad käiku läheksid, annaksid need õigused 13,9 miljonile aktsiale. Panused on tänavu niisiis hiiglaslikud.

Muidugi ei tähenda see tasuta aktsiaid. Kui K-võlakirjade tähtaeg kukub – see juhtub kahe aasta pärast, 2020. aasta augustis –, siis saavad investorid ise otsustada, kas soovivad enda võlakirjade lunastamist (ilmselt kas uute võlakirjade arvelt või sulas kätte) või tahavad soetada Baltika aktsiaid hinnaga 0,32 eurot tükist.

See tähendab, et kui kõik uute vahetusvõlakirjade omanikud tahaksid neid realiseerida maksimaalses mahus, tuleks välja käia umbes 4,5 miljonit eurot. On see odav või kallis? Kõik oleneb sellest, mida teeb aktsia hind. Reede õhtul sulgus Baltika aktsia turul hinnaga 0,298 eurot – sellest tasemest on tulevane ostuhinnavõimalus madalam.

Samas on aktsia viimase 52 nädala kõige kõrgem tase olnud 35 senti aktsia kohta, ehkki tuleb tõdeda, et väärtpaber on börsil pidevalt samm sammu haaval allapoole rühkinud. Samas on LHV analüütikute hinnangul Baltikal tõusuvõimalust palju – hinnasiht on vahemikus 0,35–0,40 eurot. Kui aktsia jõuaks aasta pärast sinna kanti, oleks vahetusvõlakirjadega antav hinnavõimalus meeldiv.

Pole päris kindel, kes kui palju K-seeria vahetusvõlakirju märkis. Kindel on aga see, et Äimä juhitav KJK fond võttis pakkumisel olnud 889 võlakirjast ära vähemalt 720. Nimelt võttis KJK endale kohustuse neid märkida vähemalt 3,6 miljoni euro eest ehk just selles mahus.

Teada on seegi, et päris kõiki vahetusvõlakirju KJK ära ei ostnud, kuna Baltika ametliku teate järgi märkis neid ka uusi investoreid, kes varem moefirmasse raha pole paigutanud. Kuidas Baltika ja KJK suhted nii soojaks läksid, et Äimä firma endale lausa ostukohustusi võtab, saab lugeda lisaloost.

Spekuleerigem korraks, et KJK kontole laekub peagi täpselt 720 võlakirja ning kahe aasta pärast otsustab firma enda õiguse käiku lasta ning osta aktsiaid, makstes nende eest 3,6 miljonit eurot. Edasine oleneks Baltika valikutest.

„Seda on veel vara öelda, milline on täpne plaan kahe aasta pärast, kuid kui aeg käes, siis nagu alati, lähtume otsuse tegemisel turuolukorrast, ettevõtte majanduslikust seisust ning kasvustrateegia suundadest,“ ütles Pärnik-Pernik vastuseks küsimusele, mis saab võlakirjadest kahe aasta pärast.

Iseenesest saaks firma teha aktsiate tagasiostuprogrammi ning katta kohustuse kokku kuhjatud väärtpaberite arvelt. Kokku tuleks osta aga miljoneid aktsiaid, mis paneks niigi päris kehvas majanduslikus seisus firma väga tugeva finantsilise surve alla. Kui teised investorid oma aktsiaid firmale tagasi müüks, ent KJK mitte, saaks Äimä fond enda kätte enamusosaluse koos hulga mänguruumiga.

Palju tõenäolisem on aga see, et aktsiakapitali suurendatakse proportsionaalselt ehk aktsiaid loodaks juurde. Praegu on KJK osalus 30,9%, ent kui vahetusvõlakirjad käiku lastaks ja fond mõned miljonid välja käiks, ulatuks osalus märkimisväärse 43,6 protsendini.

Esialgu tegutses toona värske tegija Balti turul DCFi nimelise firma kaudu. Baltika saatis 2010. aasta suvel välja napi börsiteate, milles kirjas, et DCF Fund on juurde soetanud 3,2 miljonit aktsiat ning viinud osaluse 11,8 protsendini.

Samal ajal tegid tehinguid veel kaks suuremat omanikku – E. Miroglio- nimeline ettevõte (sarnast nime kannab ka üks Baltika partnereid, Itaalia tekstiilifirma, kust kangaid imporditakse) ning East Capitali Balti fond, mis viisid osalused vastavalt 10,9 ja 10,8 protsendi peale.

Juba novembris tuli börsiteade, mille järgi võttis Äimä kohalik fond, uue ja väga lohiseva nimega KJK Fund SICAC-SIF üle Danske Capitali ja Sampo panga vahelise fondi juhtimise lepingu. Muide, Danske on Äimäle vanast ajast tuttav tegija, kuna just seal tegutses soomlane enne KJK asutamist fondijuhina.

Napilt poole aasta pärast tuli KJK-lt uus teade et firma on konverteerinud eelisaktsiaid ning suurendanud Baltikas osalust 17,8 protsendini. Kahe kuu pärast, 2011. aasta augustis teeb oma käigu Miroglio, mis suurendab osalust 15,08 protsendini. KJK ei jää alla ning suurendab osaluse 21,21 protsendini.

Sama aasta juulis pakub Baltika konverteeritavate võlakirjade kaudu investoritele 12 protsenti kontserni aktsiakapitalist ning börsiteatest selgub, et jätkuvalt on emissiooni garanteerijatest investoritest huvi poolest esirinnas tuntud kolmik: KJK fond, mis lubab märkida 2,1 miljonit, Miroglio 2,2 ning East Capital Baltic Fund 0,33 miljonit aktsiat. Nõnda läheb.

See on Baltika aktsionäride jaoks murranguline aasta, sest kevadel otsustab kontsern teha konverteeritavate võlakirjade suunatud pakkumise KJK-le, millega ühes plaanis suurendada ka aktsiakapitali. Tegu on nn H-võlakirjadega, mida lasti välja 600 tükki, hinnaga 5000 eurot tükk. See otsus tõi kaasa Baltika ühe ägedama kohtujuhtumi.

Nimelt pole seesuguse suunatud pakkumisega nõus E.Miroglio, kel oli tol ajal KJK fondiga üsna võrreldav osalus. Mirogliot esindas esindas vaidluses Clearstream Banking (just selle tagant võib nende praegu 14protsendise osaluse leida ka aktsiaraamatus), mis teatas, et selline suunatud võlakirjade väljastamine on õigustühine, sest eeldaks aktsionäride nõusolekut – mida nood aga kindlasti andnud polnud ning sellise käitumisega on kahjustatud väikeaktsionäride huve.

Tuline vaidlus saab lõpu alles 2015. aasta mais, mil Tallinna ringkonnakohus tunnistaski H-võlakirjade väljalaskmise ning aktsionäride märkimise eelisõiguse välistamise osas kehtetuks.

Mirogliol oli veel üks pretentsioon: nimelt jõudis Baltika teha suunatud võlakirjade pakkumise (nn I-võlakiri) ka kontserni juhtkonnale. Ka selle soovisid itaallased kehtetuks tunnistada, kuid ringkonnakohus siin õigust ei andnud.

Selleks ajaks oli KJK oma H-võlakirjad ammu aktsiateks konverteerinud: juba 2013. aastal suurendas ettevõte sellega osaluse hoobilt 30,9 protsendile, kus see püsib tänaseni.

Baltikal läheb juba 2014. aastal uuesti raha tarvis ning selle tarbeks lastakse välja uued konverteeritavad võlakirjad, sedapuhku järjekorratähisega J. KJK kohustus neid märkima kolme miljoni euro ulatuses. Tänavu suvel oleks olnud võimalus võlakirjade raha eest aktsiate vastu vahetamiseks.

Neid välja lastes sätestati aga toona, et konverteerimise hind on 0,5 eurot aktsia kohta – mäletatavasti maksis Baltika aktsia 2014. aasta alguses 50 senti, suveks aga 40 sendi ümber – ja täna maksab aktsia napilt 0,29 eurot, siis oleks KJK pidanud aktsiatele piltlikult öeldes tublisti peale maksma.

Et Baltika jäi möödunud aastal napilt 0,2 miljoni euroga plussi, tuli kaaluda variante, mida sel aastal tähtaja kukkudes J-võlakirjadega teha. Probleemi lahendasid uued võlakirjad: sel suvel emiteeris Baltika 900 K-võlakirja, millest igaüks lubab kahe aasta pärast soovi korral märkida 15 725 aktsiat hinnaga 0,32 eurot. Hinnamuutuste peale mõeldes oldi seekord targemad ning seati võlakirjade tähtajaks vaid kaks aastat.

KJK kohustus K-seeriat märkima 3,6 miljoni euro eest (kokku 720 võlakirja). Kui firma aktsiad kahe aasta pärast konverteeriks, suureneks selle aktsiate arv 23 miljonini ning kui KJK oma võlakirjad konverteeriks ja Baltika aktsiakapital suureneks proportsionaalselt kõikide võlakirjadega, mis sellekordse emissiooni ajal märgiti, ulatuks Äimä fondi osalus Baltikas ligikaudu 44 protsendini.

Tänaseks kuulub Baltika nõukogusse kaks KJK Capitali liiget: Lauri Kustaa Äimä, kes omab Baltika aktsiaid ka Kaima Capital OÜ kaudu ning KJK partner Jaakko Sakari Mikael Samelin, kes on ka alates 2012. aastast nõukogu esimees.

Kas suhtlus soomlaste fondiga on ka kuidagi eriline? Baltika finantsjuhi Maigi Pärnik-Perniku sõnul täidavad KJK esindajad nõukogus tavapärast nõukogu liikmete rolli, kus arutatakse ettevõtte strateegilisi eesmärke ja tulemusi, kuid tegevjuhtimisse nad ei sekku.