Lennusadama aferist nõuab riigilt miljoneid

04. mai 2018, 06:00
Lennusadama eestvaade
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180504/NEWS/180509912/AR/0/AR-180509912.jpg

Pea kakskümmend aastat tagasi Tallinnas ebaseaduslikult omandatud Lennusadamast ilma jäänud ärimees on pöördunud ränkade süüdistustega rahvusvahelisse vahekohtusse.

“Ma olin justiitsminister sel ajal tõesti, aga sellest ärimehest ei mäleta ausalt öeldes midagi. Olen päris elukogenud inimene, aga nii jaburat juttu ei ole ma enne kuulnud,” ütles kunagine justiitsminister Märt Rask, kelle kohta rahvusvahelisele arbitraažile edastatud teates on märgitud, nagu olnuks tema alluvuses kohtud võtnud Ukraina päritolu Aleksander Rotkolt Lennusadama, sest viimane keeldus altkäemaksu maksmast.

Aleksander Rotko süüdistab Eesti riiki talle kuulunud vara riigistamises kompensatsiooni maksmata, mille käigus langesid Rotkole kuulunud ettevõtted “diskrimineerimise, korruptsiooni ja riisumise” ohvriks, kusjuures ettevõtete suhtes rikuti nii ausat kohtupidamist, protseduurireeglite järgimist kui ka põhiõigusi. Nüüd tahab Rotko selle kõige pärast 100 miljonit dollarit kompensatsiooni ning 50 miljonit dollarit moraalseks kompensatsiooniks.

Lennusadama haldaja Aleksander Rotko (esiplaanil) 2004. aastal sadamat tutvustamas ringkäiku teinud justiitsministrile Ken-Marti Vaherile ja tema kaaskonnale.

Lennusadama ärimees süüdistab riiki riisumises

Edasi läheb veel hullemaks, nimelt ütleb Rotko, et temaga juhtunud sündmuste põhjuseks on Reformierakonna võimuletuleku järel toimunud poliitiline saagijagamine ja talle kuulunud ELA USA Inc tütarfirmad jäid Lennusadama maadest ilma, sest keelduti riigiisadele altkäemaksu andmast, muu hulgas olevat justiitsminister Märt Raskiga seotud isikud nõudnud Rotkolt 5 miljonit dollarit ning hiljem pakkunud omakorda poolteist miljonit dollarit, et viimane loobuks kohtusse jõudnud vaidlustest.

“Küti 17 (Lennusadama aadress — toim) asjaga tegeles meil vist asekantsler, ja seal üks onu küll nõudis hirmsasti ministri jutule. Mitte ühelgi juhul ei oleks ma ärimeest tema tungival soovil vastu võtnud üksi, see on üks minu käitumise kriteeriumitest alati olnud. Kui me üldse kohtusime, siis vähemalt asekantsler oleks ikka juures olnud. Ja viis miljonit dollarit, tolle aja väärtuses, see on ikka ulme,” jääb Rask mõttesse ja küsib irooniliselt: “Ja siis poolteist miljonit, hoopis vastupidisel eesmärgil, millisel riigiametnikul selline summa võis küll vöö vahel olla?”

Vahekohtu rattad jahvatavad aeglaselt

Juhul kui Rotkol tõesti õnnestub vahekohtus jalg ukse vahele saada, siis on kohtuvaidlus Raski sõnul muidugi pikk ja valitsus peab valima end sinna esindama mõne ministeeriumi. Poolteist aastat läheb juba ettevalmistusteks, alla nelja-viie aasta ei tule kindlasti välja.

Praegu veeretavad ministeeriumid teatist omavahel nagu kuuma kartulit, justiitsministeerium tõdeb, et nemad kunagi olid asjaga seotud, aga äkki majandus- ja kommunikatsiooniministeerium võtab asja enda peale, selgub ministeeriumite kirjavahetusest. Äripäevale öeldakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, et parem on pöörduda välisministeeriumi poole, seal aga öeldakse, et ei tea ega oska kommenteerida. Justiitsministeerium möönab, et Rotko ettevõte on teavitanud kavast vahekohtusse pöörduda, aga pikemalt kommenteerida ei oska keegi.

Raski ajab valitsuse kimbatus naerma: “Kui see vandenõuteooria järgi lõhnav asi jõuab ikkagi arbitraaži, kui selgub, et juhtum allub arbitraaži reeglitele, siis peab valitsus muidugi võtma selge seisukoha. Nüüd on neil ju uus minister, Janek Mäggi, las tema käärib käised üles ja läheb võitlusse.”

Vandeadvokaat ja Rahvusvahelise Kaubanduskoja Rahvusvahelise Vahekohtu liige Asko Pohla selgitas, et hagi on põhimõtteliselt võimalik esitada, kuna USA ja Eesti vahel selline leping on sõlmitud. Vaidluse lahendamiseks moodustatakse ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni arbitraažireeglite järgi vahekohus, milles osalevad mõlemad osapooled.

Isiklike kuriteoväidete kohta ütles Pohla, et moodustatav vahekohus ei hakka kindlasti lahendama väidetavaid süütegusid konkreetsete isikute vastu, sest vahekohus saab lahendada ainult eraõiguslikke vaidlusi. Samuti puudub vahekohtul erinevalt riiklikust kohtust kohustus esitada vajadusel kuriteoteade. Pealegi on vahekohtu menetlus konfidentsiaalne ja sellega seoses avalikkusele infot ei jagata.

“Kuid võimaliku au teotamise eest on igal isikul õigus pöörduda kohtusse,” lisas Pohla. Rask ise kohtusse pöörduda ei kavatse. “Kui see arbitraaži asi peaks osutuma tõsiseks, siis on veel mitu aastat aega oodata, las pädevad organid tegelevad sellega,” ütleb ta.

Lennusadama kirju ajalugu

1990. aastate lõpus avastas Eesti valitsus oma imestuseks, et õigusjärgselt kaitseministeeriumile kuuluma pidanud Tallinna Lennusadama on Vene sõjaväelased omapäi maha müünud. 1997. aastal esitati sadama tagasinõudmiseks kohtusse ka hagi.

Samal aastal läks kontroll sadama üle aktsiaseltside Verest ja Agrion Partion kätte, kelle käest rentis seda omakorda Aleksander Rotkole kuuluv ettevõte. Rotko ise väidab, et talle kuuluvad ettevõtted investeerisid Tallinnas “Euroopa kõige põhjapoolsemas jäävabas sadamas” miljoneid dollareid, et kaubelda puidu, väetiste ja naftasaadustega.

Veel kirjutab Rotko teatises, et oli sõlminud 20aastased rendilepingud, millega kohustus investeerima 10 miljonit dollarit. Hiljem 1999. aastal (äriregistri järgi 2000. aastal) lähevad nii Verest kui Agrion Partion Rotko ettevõtte BPV kätte. Oma sõnul investeerisidki sadamas tegutsenud ettevõtted miljoneid dollareid: parandati kai, rajati raudtee ligipääs ning süvendati sadamat.

Riigi hagi käis samal ajal omasoodu mööda kohtuastmeid ning Rotko ettepanekut sadam ikkagi soodustingimustel talle anda kuulda ei võetud. Rotko süüdistuse järgi aga nagu ei olekski keegi kahelnud tema omandi seaduslikkuses, sest formaalselt oli Tallinna ehitusregistris krundid märgitud tema ettevõtete omandusena. Samuti olevat kõik maksudeklaratsioonid ilusti vastu võetud.

Artikkel Lennusadamast 2010. aasta Äripäevas.

Sadamat ennast valvasid toona automaatidega relvastatud valvurid, kirjutavad lehed 2000. aastal. Asi tuleb avalikkuse keskpunkti siis, kui toonane president Meri üritab Lennusadamat külastada ja kirjutab hiljem, et on avastanud suure riigivarguse ja ebaseaduslikud ehitused. President kirjutab ka rea kirju ametiasutustele küsimusega, miks territooriumi pole tagastatud ning miks Tallinna linnapea Jüri Mõis on sadama ebaseadusliku valdajaga lepinguid sõlminud. Eesti Päevaleht kirjutas 2001. aastal, et Tallinna linn oli olnud valmis territooriumi munitsipaalomandisse saamise korral Rotko ASile BPV edasi andma.

Samal ajal riigiga kohtuskäimisega jõudis AS BPV kohtuga ähvardada ka oma naabrit Balti Laevaremonditehase Gruppi, kellelt nõuti taga fantoomkaid – nimelt pidi kaartide järgi olema kahe krundi piiril kai, mida ilmselt ei olnud alles juba aastakümneid.

Lõpuks 2006. aastal kinnitas riigikohus, et Lennusadama maa ja ehitised tuleb riigi kasuks välja mõista ning kuna vara vabatahtlikult üle ei antud, siis tuli see kohtutäituril lihtsalt üle võtta. Riik nõudis Rotko ettevõtetelt välja ka ebaseadusliku valdamise eest kahjud, 2008. aastal otsustas Harju maakohus, et need ettevõtted peavad tasuma kahjutasuna 17 miljonit krooni.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. May 2018, 13:11

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing