Tervis: Kui oled rappa läinud, mine rappa!

Romet Vaino on omal nahal läbipõlemise ja vaimse murdumise läbi teinud ning on ehe näide sellest, et kõigile priilt kättesaadav loodus võib keha ja hingega imesid teha.

Loodusega seonduv on Rometit alati köitnud. Juba väikese poisina tutvustasid vanavanemad talle linnu- ja loomaliike, vanaisa õpetas kala püüdma. „Nooremana huvitas mind loodus selle kandi pealt, mis oli silmale nähtav ja käega katsutav. Hiljem, kui olin end sõlme jooksnud, hakkas huvitama emotsionaalne pool. Rabade minimalism ja vaikus tekitab ääretult suurt rahutunnet. Selle kogemist soovitan ma absoluutselt kõigile,“ räägib ta.

Tööst ja kohustustest väsinud inimesed võiksidki enne, kui tablettidest tuge otsima asuvad, aja lihtsalt maha võtta. Selleks ei pea terveks nädalavahetuseks metsa minema või ekstreemset matka ette võtma, vaid piisab vähemast. „Minna kolmeks-neljaks tunniks mürast eemale, olla vaikses keskkonnas iseendaga ja proovida selgust saada – see ei pruugi paljudele üldse lihtne ülesanne olla. Just see vaikuses olemine tundub nii mõnelegi alguses ebameeldiv,“ räägib Vaino.

Üha populaarsemaks on muutumas sõpruskonna või töökollektiiviga ühiselt ettevõetavad matkad. Ka sünnipäevi soovitakse pidada väljaspool restorani või baari, tahetakse teistmoodi olemisi. „Mõni seltskond tuleb kindla eesmärgiga aeg maha võtta ning loodust nautida, olla nii, nagu argielus pole võimalik – mobiiltelefonide ja tööjuttudeta. Aga vahel on ka selliseid seltskondi, kus eelnevat sisemist kokkulepet iseendaga pole tehtud – töökõned on metsas kaasas ja mõtteid pead täis. See kahandab asja väärtust, kui jätkad ka looduses olles rutiini, kus sa niikuinii igapäevaselt viibid,“ sõnab Romet. Et toimuvast „täisdoos“ kätte saada, tuleb end proovida välja lülitada ning keskenduda hetkele.

Suurematele gruppidele organiseeritud matkade puhul on Vaino märganud, et nii mõnigi osaleja otsustab hiljem omapäi tagasi tulla ja retke uuesti ette võtta. Seda peamiselt põhjusel, et liiga suure seltskonnaga ei saa maksimaalset elamust kätte. Viimasel ajal saabutakse matkale ka üksi ning metsa või laukasse tahetakse jääda ööseks. Oma ärakäimistest paljud lähedastele ei räägigi.

„Nad on sõpradele ja perele öelnud, et on töö asjus eemal, kuid tegelikult on salaja rappa tulnud. Ju see on üks moodus kõigest korraks eemale saada,“ arutleb Romet.

Tärkavas kevades on Vaino meelest kõige ilusam aeg varahommik ja õhtune, hämarikueelne aeg. Neid peab ta kõige müstilisemateks, sest siis on loodus elavam ja võib näha ning kuulda asju, mida keskpäeval mitte – kõik need salapärased võõrad hääled, taevane valgusemäng.

„Lahe on vaadata, kuidas matka lõpuks ka kõige kinnisema loomuga eestlane end avab ja oma tunnetest rääkima hakkab. Midagi siin olles inimesega igatahes toimub,“ ütleb Vaino.

Talle meenub üks omadega puntrasse jooksnud inimene, kelle sees valitses segadus – vana töökoht teda enam ei rahuldanud, uue koha peale julgus minna aga puudus. Mõni aeg hiljem sai Romet kirja, kus selgus, et just matk aitas tal mõtetes selgusele jõuda, vanast lahti lasta ja uus vastu võtta. „Ma mõistan neid inimesi. Olin ka ise varasemalt see, kes istus suurema osa ajast kontoris, käis kellast kellani tööl. Tegutsesin müügivaldkonnas.“

Uurides, mis inimestes metsas või rabas liikudes kõige suuremaid hirme tekitavad, selgub, et loomad või õigemini nende hääled. „Öösel magades võivad need helid tõesti tonaalsuse poolest hirmutavad olla, kuid enamasti oskan ma inimesi selles osas rahustada ja olukordi selgitada,“ räägib Romet. Ühe suurima ekstreemsusena toob ta välja hoopis rabas jääaugus ujumise. Seda harrastas ta möödunud talvel mitu korda ja ehk oli just see ka põhjus, miks mees püsis terve kui purikas.

Et loodusega paremaks sõbraks saada, tuleks sellega tutvust teha sammhaaval, korraga liiga pikki ja suuri käike planeerida ei tasuks. Rabasse matkama minnes võiks see tähendada näiteks seda, et kui siiani on seal käies kõnnitud laudtee peal, siis järgmisel korral võiks kaasa võtta räätsad ning sammuda tee kõrval. See annab maastikutunnetuse kätte ning aimu, kuidas raba liigub.

Jaapanlastel on loodusmatkad ja loodusega seonduv riikliku tervishoiusüsteemi üks olulisimaid tugisambaid. Inimestele on selgeks tehtud, miks on vaja looduses käia ja mida see neile annab. Sellest plaanist peaks Vaino meelest tugevalt kinni haarama ka väike, veel rohelusse uppuv Eesti.

Romet, kel on olemas võrdlus kontoritööst ja tööst – kui seda nii võib nimetada, looduse keskel, ütleb, et teeb täna kõik, et ei peaks oma argipäevi kellast-kellani nelja seina vahel mööda saatma ehk kontoritööd tegema. „Minu „rappa minek“ oli rahulik protsess. Oma käimistest hakkasin blogi pidama 2016. aasta jaanuaris. Tahtsin lihtsalt kogetut teistega jagada. Matku hakkasin korraldama 2017. aasta suvel. Et mu armastusest looduse vastu töö ja leib sai, on ime. Saab seda üldse tööks nimetada?“ küsib Vaino.