Tervis: Kui oled rappa läinud, mine rappa!

Tööst ja kohustustest väsinud inimesed võiksidki enne, kui tablettidest tuge otsima asuvad, aja lihtsalt maha võtta. Selleks ei pea terveks nädalavahetuseks metsa minema või ekstreemset matka ette võtma, vaid piisab vähemast. „Minna kolmeks-neljaks tunniks mürast eemale, olla vaikses keskkonnas iseendaga ja proovida selgust saada – see ei pruugi paljudele üldse lihtne ülesanne olla. Just see vaikuses olemine tundub nii mõnelegi alguses ebameeldiv,“ räägib Vaino.

Üha populaarsemaks on muutumas sõpruskonna või töökollektiiviga ühiselt ettevõetavad matkad. Ka sünnipäevi soovitakse pidada väljaspool restorani või baari, tahetakse teistmoodi olemisi. „Mõni seltskond tuleb kindla eesmärgiga aeg maha võtta ning loodust nautida, olla nii, nagu argielus pole võimalik – mobiiltelefonide ja tööjuttudeta. Aga vahel on ka selliseid seltskondi, kus eelnevat sisemist kokkulepet iseendaga pole tehtud – töökõned on metsas kaasas ja mõtteid pead täis. See kahandab asja väärtust, kui jätkad ka looduses olles rutiini, kus sa niikuinii igapäevaselt viibid,“ sõnab Romet. Et toimuvast „täisdoos“ kätte saada, tuleb end proovida välja lülitada ning keskenduda hetkele.

Suurematele gruppidele organiseeritud matkade puhul on Vaino märganud, et nii mõnigi osaleja otsustab hiljem omapäi tagasi tulla ja retke uuesti ette võtta. Seda peamiselt põhjusel, et liiga suure seltskonnaga ei saa maksimaalset elamust kätte. Viimasel ajal saabutakse matkale ka üksi ning metsa või laukasse tahetakse jääda ööseks. Oma ärakäimistest paljud lähedastele ei räägigi.

„Nad on sõpradele ja perele öelnud, et on töö asjus eemal, kuid tegelikult on salaja rappa tulnud. Ju see on üks moodus kõigest korraks eemale saada,“ arutleb Romet.

Tärkavas kevades on Vaino meelest kõige ilusam aeg varahommik ja õhtune, hämarikueelne aeg. Neid peab ta kõige müstilisemateks, sest siis on loodus elavam ja võib näha ning kuulda asju, mida keskpäeval mitte – kõik need salapärased võõrad hääled, taevane valgusemäng.

„Lahe on vaadata, kuidas matka lõpuks ka kõige kinnisema loomuga eestlane end avab ja oma tunnetest rääkima hakkab. Midagi siin olles inimesega igatahes toimub,“ ütleb Vaino.

Talle meenub üks omadega puntrasse jooksnud inimene, kelle sees valitses segadus – vana töökoht teda enam ei rahuldanud, uue koha peale julgus minna aga puudus. Mõni aeg hiljem sai Romet kirja, kus selgus, et just matk aitas tal mõtetes selgusele jõuda, vanast lahti lasta ja uus vastu võtta. „Ma mõistan neid inimesi. Olin ka ise varasemalt see, kes istus suurema osa ajast kontoris, käis kellast kellani tööl. Tegutsesin müügivaldkonnas.“