Väljasurev provints ei ole kaubanduskettide jaoks atraktiivne, mistõttu on kohalikud elanikud sunnitud leppima väheste alles jäänud kaupluste kehtestatud kõrgete hindadega või käima kasvõi bussiga Tartus kaubareisil.

- Kallaste poes kohalikud eriti käia ei taha, kuna hinnad on kallid.
- Foto: Stiine Reintam
„Töötasin mõnda aega Tartus, bussijaama kõrval. Kas teate, kuidas provintsist pärit inimesed end elus hoiavad? Ma räägin Kallastest. Vanuselt üle keskea naised, kel pole juhiluba ega isiklikku transporti, tulevad tasuta bussidega Tartusse ja ostavad kokku odavat toitu, mille nad panevad bussijaama pakiruumi hoiule ja viivad siis kõik koju. Rahvalik lõbu – poe- ja seljakottidega tädid, 90ndate provintsi süstikostjad vastu tahtmist,“ kirjeldab olukorda Peipsiäärse linna elanik, ettevõtja ja Peipsiääre vallavolikogu saadik Irina Orlova.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
„Vaat see on saladus,“ ütleb inimene, kes müüb Eestist saadud kaupa Venemaa veebipoes. Ta ei ole nõus vastama, kuidas kaup praegu Eestist üle piiri jõuab.
Jaekaubandusettevõtete müügitulu kahanes aprillis aastaga püsivhindades 11%, suurima hoobi said tööstuskaupade kauplused, selgub statistikaameti andmetest.
“Poe pidamine pole olnud kunagi nii kallis, kui ta täna on."
Toidupoode on viimasel ajal süüdistatud liigses kasumivõtus, kuid Selveri äriarvestuse juht Kristjan Anderson rääkis Pärnu juhtimiskonverentsil, et statistikast paistab hoopis supermarketite kasumi ja müügimahtude langus.
Ehkki ehitussektorit kirjeldatakse sageli kui majanduse vereringet, mille kaudu liiguvad nii investeeringud, tööjõud kui ka areng, siis välismõju survestab kõike üha enam. Viimased aastad on toonud küll teatud stabiilsuse, ent maailmas valitsevad pinged ja ja logistikariskid – näiteks pidevalt muutuv olukord Hormuusi väinas – mõjutavad ka Eesti ehitusturgu. Kuidas ja kui palju aga päriselt?