Värske uuring: eestlased maailma pikimate rahvuste seas

Eile avaldatud uuringust tuleb välja, et pikad mehed elavad Hollandis, pikad naised aga Lätis: keskmise hollandlase kasv on 183 sentimeetrit, keskmise lätlanna oma aga 170 sentimeetrit.

Mis puudutab eestlasi, siis oleme keskmise pikkuse poolest nii naiste kui meeste arvestuses planeedil pronksikohal: meeste keskmine kasv on 180 cm ja naistel 169 cm. Uuringust selgub, et sajandiga on eesti mees kasvanud 13 cm ja naine 12 cm võrra.

Uurijad vaatlesid 187 riigi keskmist kasvu viimase sajandi jooksul.

Võrreldes 1914. aastaga on enim kasvanud Iraani mehed (16 lisasentimeetrit) ja Lõuna-Korea naised (pluss 20 cm). Suurbritannias on sajandi jooksul lisandunud nii meeste kui naiste kasvule 11 cm. Keskmine britt on 178 cm pikkune, tema kaasmaalanna aga 164 cm.

Üllatuseks olid USA tulemused, kus mõlema soo keskmine kasv on jäänud 1960-70ndate aastate tasemele – sajandiga on keskmine ameeriklane kasvanud vaid 6 cm võrra, ameeriklanna aga 5 cm. Veelgi enam, kõige pikemate rahvaste reas on ameeriklased vastavalt 37. ja 42. kohal, samal ajal kui 100 aastat tagasi olid jänkid maailmas 3. ja nende naised 4. kohal.

Kõige lühemad mehed elavad Ida-Timoris (160 cm), pisemad naised aga elavad Guatemalas – ja nii oli see ka 1914. aastal. Sajand tagasi oli guatemaallannade keskmine kasv 140 cm, tänaseks on sellele lisandunud kümmekond sentimeetrit.

Keskmise kasvu suurimad muutused registreeriti Ida-Aasias. Jaapani, Hiina ja Lõuna-Korea elanikud on märksa pikemad kui sajand tagasi.

Uuring näitas, et keskmine kasv muutus kõige vähem Lõuna-Aasias, näiteks Indias, Pakistanis ja Bangladeshis, samuti Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas. Neil aladel jäid sajandiga lisandunud keskmised kasvusentimeetrid ühest kuni kuueni. Enamgi veel, mõnes Aafrika riigis on keskmine kasv pärast 1970ndaid aastaid isegi mõne sentimeetri võrra vähenenud, näiteks Ugandas ja Sierra-Leones.

Pikakasvuliste pingeras domineerivad eurooplased, kuid uuringud näitavad, et keskmise kasvu muutustele tuleb kuskil ka piir ette.

Kasvu ja juurdekasvu selgitavad teadlased geneetilise faktoriga, kuid uuringu autorid lisavad, et seda ei mõjuta vaid geneetika: see mängib rolli ehk kolmandiku ulatuses, ning see ei selgita põlvkondade kasvuerinevusi. Geenid ei muutu nii kiirelt ning need on kõigil maailma inimestel enamvähem sarnased. Järelikult on aja jooksul ilmnevad kasvumuutused, samuti eri riikide kodanike erinevad kasvumuutused, seletatavad ümbritseva keskkonnaga. Silmas peetakse muidugi kogu riigi populatsiooni, mitte inimesi üksikuna. Tervishoiusüsteemi paranemine, sanitaarkontroll, toitumine – need on põhifaktorid.

Teised uuringud viitavad sellele, et pikal kasvul on nii positiivsed kui negatiivsed mõjud. Pikka kasvu inimestel on pikem eluiga, neid tabavad harvemini südame-veresoonkonna haigused. Teisest küljest ohustab neid suurem risk haigestuda teatud vähivormidesse, näiteks pärasoole-, rinna- ja munasarjavähki.

NCD Risk Factor Collaborationi uuringu „Täiskasvanute kasvu trendide sajand“ kokkupanemisel osales 800 teadlast, kes tegid koostööd Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga. Uuringus osales ka mitu Tartu Ülikooli ja Ülikooli Kliiniku teadlast.