Liisa Oviir • 12 jaanuar 2015

Peaminister survestab Eesti Energiat

Jurist Liisa Oviir (SDE).  Foto: Erakogu

Peaministri ettepanek, et Eesti Energia ja VKG peaksid omavahel kaevandamismäärade muutmises kokku leppima, avaldab riigiettevõttele survet teha erafirmale kingitust kõigi maksumaksjate arvelt, kirjutab Eesti Energia juhtiv jurist Liisa Oviir (SDE).

Peaminister Taavi Rõivas on avaldanud seisukohta, et ajalooline kokkulepe põlevkivi kaevandamise mahtude osas on ebaproportsionaalne ja seda Viru Keemia Grupi (VKG) kahjuks. Peaministri väljaütlemine on ohtlik eelkõige seetõttu, et see võib osutuda suuniseks alluvatele ja avaldab Eesti Energiale survet tegema VKG-le kingitust kõigi maksumaksjate arvelt.

Põlevkivi kaevandamine sai mahupiirangu 23.11.2008 jõustunud maapõue seadusega, mille järgi kehtestati põlevkivi aastase kaevandamismäärana 20 miljonit tonni. Seadusemuudatus toetus 21.11.2008 riigikogus kinnitatud põlevkivi riiklikule arengukavale aastateks 2008-2015. Arengukava järgi on kaevandamise ülempiiri kehtestamine vajalik selleks, et vältida looduskeskkonna ülemäärast kahjustumist ja liigset sotsiaalset survet piirkonnale ning tagada põlevkivi kasutamise jätkusuutlikkus.

Olenemata arengukavas toodud põhjenduste umbmäärasusest, on 20miljonilist aastamäära korduvalt kaitsnud endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kinnitades, et nimetatud piir on keskkonnakaitseline meede. Selgelt küsitav on, kas parim keskkonnakaitseline piirang on tööstuse piiramine, ilma konkreetseid keskkonda kaitsvaid norme kehtestamata.

Maksta võiks saastaja

Asjaomased organisatsioonid on mitmel korral esitanud soovituse kehtestada konkreetsed keskkonnakaitselised meetmed ja võimalusel loobuda äritegevuse piiramisest. Ka endine majandusminister Juhan Parts on avaldanud arvamust, et keskkonnatasud tuleks ümber kujundada põhimõttel, et saastaja maksab. Seni pole aga keskkonnaministeeriumis selline lähenemine toetust leidnud.

Kaevandamismäära kehtestamise hetkeks 2008. aasta lõpul oli neljale ettevõttele väljastatud luba kaevandada kokku 25,25 miljonit tonni põlevkivi aastas. Seadust järgides vähendati keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga iga kaevandamislubade omaniku aastast põlevkivi kaevandamise lubatud kogust proportsionaalselt selliselt, et kaevandatav kogus kokku oleks 20 miljonit tonni aastas.

Taolist seadusest tulenevat vähendamist on raske nimetada „ajalooliseks kokkuleppeks“. Pigem oli tegemist valituse reformiga põlevkivitööstuses, mis samas ei täitnud püstitatud keskkonnakaitselist eesmärki (kui reformi eesmärk ikka oli keskkonna kaitse?). Tegelik tagajärg oli defitsiit ehk kunstlik piirang põlevkivitööstusele.

Faktidega mängimine

Taavi Rõivase väide, et Eesti Energia ei ole ühelgi aastal ettenähtud limiiti ära kasutanud, on ühest küljest õige. Samas kui vaadata maa-ameti kodulehel esitatud andmeid, siis on Eesti Energia läbivalt aasta kohta protsentuaalselt enim põlevkivi kaevandanud ettevõte. Näiteks 2011. aasta külma talvega kasutas Eesti Energia ära 96% ettevõttele eraldatud aastamäärast, seevastu VKG kasutas ära vaid 22% oma määrast. Seega peaministri väide on formaalselt korrektne, aga sisuliselt kontekstist välja rebitud faktidega mängimine.

Kõige ootamatum oli aga peaministri suunis rahandusminister Maris Laurile, et ettevõtted peaksid omavahel kokku leppima, s.o Eesti Energia peaks andma osa endale kuuluvast kaevandamismäärast Viru Keemia Grupile. Viru Keemia Grupp on nimetanud, et neil jääb puudu 1,6 mln tonni põlevkivi aastas, mis on peaaegu 11% Eesti Energia aastasest kaevandamismäärast.

Põhjendamatu suunis

Seega, kui Eesti riik omanikuna annab taolise suunise Eesti Energiale, siis viimase tulukus väheneb pikas perspektiivis samas ulatuses. Võrdluseks, perioodil 2009-2013 on riik saanud Eesti Energiast tulu 1,6 miljardit eurot. 11% sellest on suur summa nii kingitusena kui ka riigi eelarves. Selline suunis on põhjendamata ja põhjendamatu. Kui see ellu viiakse, siis jääb üle vaid küsida, kas ja millises mahus on teistel eraettevõtetel põhjust oodata riigilt kingitust.

VKG probleemi on võimalik lahendada seadusandlike meetmetega, kas siis muutes piirangu sisuliselt keskkonnakaitseliseks; muutes piirangu mahtu või muutes piirangu teatud perioodi keskmiseks sarnaselt turba kaevandamise regulatsiooniga.

Toimetuselt: artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Hetkel kuum