Vilja Kiisler • 29. aprill 2015 • 2 min
Jaga lugu:

Natsikloun – võimalik vaid Eestis?

Vilja Kiisler
Vilja Kiisler  Foto: Andras Kralla

Viskasin tänastele lehtedele põgusa pilgu peale ja tõdesin pettunult, et Eesti poliitika värskeim veri Jaak Madison polegi vahepeal midagi korda saatnud. Ainult Sven Sester saadeti jälle ukse taha kogu valitsuse eest tükke ära tegema. Igav!

Alates Madisoni pääsemisest riigikokku on Eesti poliitikas nalja saanud rohkem kui viimastel aegadel mitme aasta peale kokku. Noore aarialase välimusega Madison, kellel pole ei kultuuri ega kasvatuse poolest sissekasvanud tõrget vormida sõnu „… siis ma olengi nats“, on poliitilise klounaadi poolest hoopis teine tase kui narrirolli teadlikult etendavad Igor Gräzin ja Aivar Riisalu.

Madisoni etteastete koomiline aspekt tekib just sellest, et ta ise oma koomilisust ei taju. Kui lisada ideelisele ja sõnalisele poolele veel kerged häälemurdelised elemendid (kuigi sünniaasta eeldaks selle etapi läbimist juba mõnda aega tagasi) ning kontrollimatud žestid, võib öelda, et Madison on kloun jumala armust. Selline on Eesti poliitikas seni puudunud.

See, mis Madisoni minevikust seni avalikkuse ette jõudnud, on samuti tähelepanuväärne. Mitte igaühega ei juhtu iga lugu. Kuid tundub olevat Eesti-omane fenomen, et parlamendis saab jätkata poliitik, kelle minevikku kuulub fašismi õigustamine sõnadega, et selline „range“ kord tõi Saksamaa sügavalt p…sest välja. Ma ei kujuta ette ühtegi euroopalikku kultuuriruumi kuuluvat riiki, kus see võimalik oleks.

Omastatud telefonide müük ja naistele kaissukippumine aga kätkevad juba ühemõtteliselt meelelahutuslikke kvaliteete, mis ajakirjanduslikes formaatides vahendatuna tulenevad küll suuresti kollaseks peetava sisu esitusest „valgel“ kujul, mis on teatavasti ammendamatu koomikaallikas (kaissukippumise loo jutustas Postimees, mitte Õhtuleht).

Ma ei tunne ühtegi EKRE valijat ega kujuta ette, mis nende peas toimub. Mul käivitub „vendi“ Helmeid vaadates mälus unustamatu „Kui on must, siis näita ust“-plaat ja sellega on kõik öeldud. Oma poliitilist kaalu ja jõudu ülistavatel Helmetel on muidugi ka olulisi koomilisi omadusi (ma võin näiteks jääda pead murdma, kas neil on kahe peale üks kaabu või kummalgi oma).

Aga oletame, et ma olen tõsimeelne proua Järvamaalt ja andsin oma hääle Jaak Madisonile. Mingist natsijandist ei teadnud ma siis midagi, telefonijamast ja laeval naistele kaissupugemisest samuti mitte. Ja nüüd on mul mõõt täis, oletame. Mulle ei sobi ka see Helmete „lapsepõlve süütud, muretud mängud“-retoorika Madisoni suhtes – tahan oma hääle tagasi võtta!

Selline võimalus peaks olema. Kui erakonnal endal riigikokku pääsemise joovastuses viimnegi eetiline majakas plinkimise lõpetas, siis peaks valija saama öelda, et kõik, mulle aitab. Võtke see natsikloun püüne pealt maha.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt