Natsikloun – võimalik vaid Eestis?

Alates Madisoni pääsemisest riigikokku on Eesti poliitikas nalja saanud rohkem kui viimastel aegadel mitme aasta peale kokku. Noore aarialase välimusega Madison, kellel pole ei kultuuri ega kasvatuse poolest sissekasvanud tõrget vormida sõnu „… siis ma olengi nats“, on poliitilise klounaadi poolest hoopis teine tase kui narrirolli teadlikult etendavad Igor Gräzin ja Aivar Riisalu.

Madisoni etteastete koomiline aspekt tekib just sellest, et ta ise oma koomilisust ei taju. Kui lisada ideelisele ja sõnalisele poolele veel kerged häälemurdelised elemendid (kuigi sünniaasta eeldaks selle etapi läbimist juba mõnda aega tagasi) ning kontrollimatud žestid, võib öelda, et Madison on kloun jumala armust. Selline on Eesti poliitikas seni puudunud.

See, mis Madisoni minevikust seni avalikkuse ette jõudnud, on samuti tähelepanuväärne. Mitte igaühega ei juhtu iga lugu. Kuid tundub olevat Eesti-omane fenomen, et parlamendis saab jätkata poliitik, kelle minevikku kuulub fašismi õigustamine sõnadega, et selline „range“ kord tõi Saksamaa sügavalt p…sest välja. Ma ei kujuta ette ühtegi euroopalikku kultuuriruumi kuuluvat riiki, kus see võimalik oleks.