Finantsturg toetub usaldusele

Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler.  Foto: Andres Haabu

Intressi maksmise reeglid tulevad lepingutest ja seadusest. Leping ja seadus, õiguskindlus ning usaldusväärsus on kaljud, millele tugineb finantssektor, kirjutab finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler. Ehk veelgi enam kui reaalsektor, kui muud majandusharud.

Finantstooted reeglina eksisteerivad pelgalt tänu õigusele ja usaldusele, nad on lepingu ja matemaatika sümbioosid. Mitte magus maitse või vägev võimsus, vaid usk ja lootus tuleviku osas suunab meid finantstooteid tarbima, usaldus toote pakkuja suhtes.

Aastaid tagasi ühel juhtimiskonverentsil kõneles moodsas mürkrohelises ülikonnas noor mänedžer kulude kokkuhoiust. Innukas ettekanne saavutas apogee elava kirjeldusega sellest, kuidas nad „puhastasid“ oma kliendiportfelli ja „lasid allavett“ sellised kliendid, kellel oli küll teenuse osutajaga pikaajaline leping, kuid mida uus energiline juhtkond pidas ettevõtmisele mõttetuks kuluks. Edulugu saatis saali heakskiitev mõmin, üksikud vaimustushõisked ja aplaus. Vitaalsest etendusest vaimustunud moderaator andis sõna kuulajate küsimusteks. Saalist tõusis tagasihoidlik hallipäine vanem mees. Valgustus jättis küsija pigem varju, kuid temast kumas tasakaalukust ja korrektsust.

Kindlustaja kliendi rollis

„Te tegelete kindlustusega, jah?“ kõlas küsimus. „Seetõttu on teil kindlasti ka edasikindlustus, kui te tõsiseltvõetavas suuremas äris olete. Kindlasti on teil sõlmitud leping teie jaoks usaldusväärse edasikindlustajaga, kes võtab kanda teie riske.“ Saal oli jäänud hiirvaikseks, kõik kuulasid tähelepanelikult. Laval seisev õhetav oraator oli rahunemas. Küsija jätkas stoiliselt: „Nüüd aga mu küsimus, hea ettekandja. Kuidas käituks teie juhitav kindlustusselts, kui teie edasikindlustaja ühel päikeselisel päeval teataks, et nad on oma kliendiportfelli puhastanud mõttetutest klientidest ning lõpetanud teiega sõlmitud edasikindlustuslepingu?“

Saal oli endiselt tasane, ka lavale noore juhi kõneaparaati oli hiilinud jäine kangestus. Vaikus. Endisest säravast saneerijast oli saanud hetkega kaotaja, kelle päästis vaikusest sõnaosav moderaator kuulutades paneeli lõppenuks ning paludes kiitust küsijale. Tõeliselt mürisev aplaus. Järgnenud vaheajal arutasid paljud, et asjad on keerulisemad kui esmalt tunduvad, et kuidas küsija asjad perspektiivi pani jne. Ja et kokkulepped ja eriti usaldus on hindamatud. Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Viimasel ajal arutatakse sageli negatiivse intressi teemal. Siin saab takerduda keerukatesse kirjeldustesse keskpankade ja finantsturgude tegevusest, spekuleerida vara „õige väärtuse“ ja mullistumise teemal, maalida kujundeid tagurdavast autost ning veeklaasist laual, ette heita seda ja teist.

Asjakohane tasu

Eestis kehtiv lepingute seadus (võlaõigusseadus) võimaldab käsitleda finantseerimislepingute tingimusi nii positiivse kui ka negatiivse intressi keskkonnas, võimaldab pooltel neid võlasuhteid kujundada, kui selleks on alus ja järgitakse ettenähtud protsessi. Eesti lepinguseadus ei luba hoiule antud raha kasutamise eest mitte maksta intressi. Ka maksekontol oleva raha suhtes tuleb seda teha. Poolte kokkuleppel võib kliendilt nõuda konto hooldus- ja teenindustasu. Tasu peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.

Negatiivsed ja positiivsed intressid tulevad ning lähevad. Täna on nii, homme teisiti. Inimesed jäävad. Pikka aega vandeadvokaadina igapäevaleiba teeninuna ütlen selgelt: kliendid tulevad ja jäävad, kui on usaldus. Usaldust tuleb ehitada kaua, stabiilselt. Kaob usaldus aga kiiresti. Kui kaob usaldus, lahkuvad kliendid. Finantssektorile peaks see samuti väga selge olema.

Hetkel kuum