Juhan Lang • 11. juuni 2015 kell 5:30

Rassistist koerahakatis

Kääbustaks Uma.  Foto: Juhan Lang

Võõraviha tunnustega kääbustaks meenutab nii mõndagi avaliku elu tegelast, leiab Äripäeva ajakirjanik Juhan Lang.

Suur oli minu üllatus, kui läinud suve hakul võetud sõbralik kääbustaks hakkas pärast pikka talve möödakäijate peale ootamatult hambaid kiristama ja üksnes omasuguseid taksikoeri nähes hea tahte märgiks liputas vanaviisi saba.

Tarvitses vaid seitse korda suuremal dobermannil, kaukaaslasel või mistahes teisel tõul tema teele sattuda, kui kohe algas tõeline põrgu. Nagu kurjast vaimust vaevatud, lõrises Uma (Hollywoodi märulikangelase Uma Thurmani järgi), seljakarvad turris, mõõdutundetult iga viimase kui mööduja peale, justkui tahaks ta neile pikemata hambad kõrri lüüa. Korralikult koolitatud kutsikast oli ootamatult sirgunud draakon. Ohtlik nii endale kui ka teistele.

Raevu toidab hirm

Ega midagi, uuesti koertekooli. Enne, kui jõudsin asjatundjatele muret kurta, olin jõudnud peas valmis mõelda oma diagnoosi – Uma on pesueht rassist. Tema märulistseene vaadates ei kehastanud ta mulle juba mõnda aega enam niivõrd klähvivat koera, vaid nii mõndagi avaliku elu tegelast, kes nädalast nädalasse selge sõnaga või viisakamal juhul ridade vahel tõsiseltvõetava põhjuseta vihjavad, et muulastest asüülitaotlejad on inimkonna viimane nuhtlus, kelle ees maksku mis maksab Eesti riigipiirid lukus tuleb hoida.

Ükskõik mis majanduslikke või poliitilisi põhjendusi sealjuures ka välja ei tuua, on üks, mis selge: need põhjused iseenesest ei pane kedagi sulge haarama ja viha õhutama. Asja juured peituvad sulaselges võõravihas, sallimatuses, rassismis. Olematus lastetoas.

Vilunud koeratreener leidis, et taksilembusest ja pühast vihast teiste liigikaaslaste vastu hoolimata pole Umaga õnneks siiski nii hullud lood. Talle pugenud kurivaim sisse hoopis seetõttu, et külmadel talvekuudel tubasel režiimil viibides oli jäänud sotsialiseerumist õige napiks. Lisaks sellele soodustavat sarnaselt inimtõule põrgulise käitumist hirm tundmatu ees ja vähene kehaline ning vaimne aktiivsus. Kõik see, mida aitab hõlpsasti parandada hea kasvatus ja omaniku hool.

Pagulased toovad anarhia?

Niisiis, mis sai Umast? Veidi rohkem treeningut ja loomaga tegelemist ning probleem hakkas lahenema iseenesest. Irratsionaalsed hirmud alistatud, ei tundunudki elu talle ühtäkki enam nii kohutav ja teiste peale lõrisemise asemel leidis ta endale peagi palju põnevamat tegevust.

Koer koeraks, ent mida on ikkagi karta neil inimestel, kes pagulasi iga hinna eest Eesti pinnal näha ei taha? Hakkavad varastama, tapma ja vägistama? Samamoodi nagu kõik need Tartus trellide taga istuvad kaasmaalased või vabaduses silkavad IRLi värsked liikmed? Või uutele tulijatele seadusehammas enam peale ei hakka ja kogu riigis võtab maad soodom, nii pea kui paarsada või -tuhat pagulast oma jala siin maha on saanud panna?

On kallis ülal pidada? Veelgi kulukam kui kohalike liiklusroimarite ning lapse- ja naisepeksjate tekitatud korvamatu kahju tuhandetele kaasmaalastele?

Ehk võtavad hoopistükkis ära meie töö, alustavad oma äri ja saavad tagatipuks rikkakski? Kui nad seda ilma kontaktide, keeleoskuse ja hariduseta teha suudavad, siis ehk maksaks pagulasele oma ameti kaotanul uudisteportaali kommentaariumile pisut puhkust anda ja viivuks peeglisse kiigata?

Võib-olla lörtsivad muulased ära hoopis meie aariatõu? Kui me muidugi juhtumisi kõik just ühest hiiresuurusest putuktoidulisest loomakesest ei põlvne.

Koduseinte vahel annaks heast südamest üle pea kasvanud koerale või sallimatule kaasmaalasele üht teist andekski. Ehk annab aeg arutust ja mõistus tuleb lõpuks pähe. Pruugib neil aga koduõuest kaugemale põigata, kui tahaks piinlikkusest maa alla vajuda.

Hetkel kuum