Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes jääb Mustaks Notsuks?
Swedbanki vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas.Foto: Eiko Kink
Senised rahapoliitilised otsused ei ole maailmas kaasa toonud soovitud majanduskasvu kiirenemist, vaid pigem ohustab maailmamajandust, kirjutab Swedbanki vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas.
Kui
Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peadirektor
Christine Lagarde Capri saare puhkusereisilt oma Washingtoni peakontorisse naases, olid USA, Euroopa, Inglise ning Jaapani keskpankade presidendid teda uhketes nahktugitoolides juba ootamas.
Janet Yellen, kes tundis end nagu kodus, oli selgelt kõige värskema olekuga ning uuris elavalt ootamatu kohtumise päevakorda. Talle sekundeeris
Mario Draghi, kes oli pikast lennureisist küll pisut väsinud, kuid näitas välja oma pahameelt koosoleku jutupunktide range salastatuse osas.
Oht majandusele
Christine Lagarde oli vana rahu ise ning teatas külalistele Capri saarelt ostetud veini valades: “Head sõbrad! Olen pikka aega murelikult jälginud teie ekspansiivset rahapoliitikat ja selle mõju varahindade kunstlikule paisutamisele ning jõudnud järeldusele, et soovitud majanduskasvu kiirenemist pole see kaasa toonud. Vastupidi. Rikkad on läinud üha rikkamaks ning tavalisel tööinimesel on üha keerulisem endale eluaset soetada. Meil on liiga palju katteta raha, mis on muutumas maailma majandusele ohtlikuks. Seetõttu on tänase kokkusaamise peamiseks ülesandeks selgitada välja, kes teist peab esimesena 1945. aastal Bretton Woodsi rahanduskonverentsil välja käidud ning 1970. aastal mõneks ajaks ajaloo prügikasti saadetud kullastandardile taas üle minema.“
Haruhiko Kuroda püüdis säilitada jaapanlastele omast viisakust ning vaoshoitust, kuid äsja kuuldud plaan kõigutas isegi tema kõike näinud kõrget taluvusläve. Tõusva päikese maa esindaja väljendas häälekalt ning harakiriga ähvardades enda pahameelt. Tema inglise kolleeg Mark Carney rõhus brittide konservatiivsusele ning tundis huvi, milliste parameetrite alusel kavatseb IMF oma valiku langetada.
Christine Lagarde tõusis oma mugavast tugitoolist, tegi tiiru ümber toa, valas külalistele veel veini ning teatas enesekindlalt: “Te ise selgitate selle välja!“ „Meie ise, mismoodi?“, kõlas üle ruumi tükk aega vait olnud Janet Yelleni irooniast pakatav naeruhüüe. IMFi peadirektor ei lasknud ennast häirida, avas lauasahtli ning võttis sealt elegantse liigutusega uhiuue kiletatud kaardipaki. Pakendit eemaldades seletas ta kõrgetele külalistele, et kõik kaardid on standardmõõtudes ning läbipaistvuse takistamiseks kaetud vastupidava laminaatkihiga. Kunstnik Kalev Mark Kostabi kujundatud kaardipakk sisaldas 100 erinevate finantsinstrumentidega paaris kaarti ja ühte paaritut kaarti - Musta Notsut. Kaasas olid ka mängureeglid inglise, itaalia ja jaapani keeles.
Samal ajal, kui keskpankade juhid veel parimat strateegiat nuputasid, segas Christine Lagarde juba kaarte ning kordas üle olulisemad kriteeriumid: “Kaarte tuleb hoida nii, et teised neid ei näeks. Kaardid, millel on sama pildiga finantsinstrumendid või majandusterminid, moodustavad paari. Kui mängijal on käes kaardipaar, paneb ta selle maha. Mängu alustab suurima varade mahuga keskpank, kes tõmbab oma vasakul käel istuvalt naabrilt ühe kaardi ning paneb selle oma kaartide hulka. Edasi liigub mäng päripäeva. Kõik saadud kaardipaarid pannakse maha. Võitja on see, kellel õnnestub kõikidest kaartidest esimesena lahti saada. Kaotajale jääb kätte paaritu kaart ehk Must Notsu.
Suur risk
Janet, Mario, Haruhiko ja Mark olid põnevil ning pinges. Keegi neist ei tahtnud seda mängu kaotada. Oma sisemuses teadsid nad kõik, et Christine’il oli õigus ning kullastandardi taastamine oli õige mõte, kuid keegi neist ei teadnud, kuidas selle reaalses elus teostamine kindlustaks nende tagasivalimise. Palju oli kaalul ja mitte keegi neist ei tahtnud liigselt riskida. Praegune süsteem oli juba harjumuspärane ning sellega kaasnevad probleemid sai muretult vähemalt mõneks ajaks tulevikku lükata.
IMFi peadirektor jagas igale mängijale seitse kaarti ning mäng võis alata. Janet tõmbas Mario käest ühe kaardi. Sellel oli Saksamaa viieaastase võlakirja miinusmärgiga tootlus. Sellist kaarti tal ei olnud. “Mis ajast teil sellised intressimäärad on?”, uuris ta oma Euroopa kolleegi käest. Mario võttis kaardipakist ühe kaardi juurde, vaatas, et Haruhiko ei piiluks ning teatas: "Me teeme euro ja selle mängu päästmiseks mida iganes!” Nüüd tõmbas itaallane jaapanlase käest ühe kaardi, millel oli deflatsioon. Mario näole ilmus muie. Ta oli sellega Euroopas juba mõnda aega tuttav ning sobiv kaart oli kenasti tema libedate sõrmede taga varjus. Esimene kaardipaar lahkus mängust. Mängukord jõudis Haruhikoni, kelle Marki käest tõmmatud kaardil oli buumiv kinnisvara. Jaapanlase jaoks oli see võõras kaart, sest vananeva ühiskonnaga riigis polnud ta juba kaua aega midagi taolist näinud. Kui Mark Janetilt esimese kaardi oli tõmmanud, valdas esimest ahastus ning teist siiras rõõm. Must Notsu oli vahetanud esimest korda oma omanikku.
Christine Lagarde jälgis eemalt, kuidas mängulaud täitus üha uute ja uute oma paarilise leidnud mängukaartidega, tõi ülevoolavas meeleolus olevatele mängijatele veel veini ning oli rahul, et seekordne tippkohtumine oli täis emotsioone, keskendumist ning tahet maailma majanduse olukorra parandamiseks midagi konkreetset ära teha. Mäng lähenes tasapisi oma kulminatsioonini, kuid kahjuks tabas Washingtoni korralik äikesetorm, mistõttu meil ei ole veel teada, kelle kätte lõpuks Must Notsu jäi.