Euroopast sõltub, kas võidab Ukraina või Putin

Venemaale kehtestatud sanktsioonidest ei piisa Ukraina aitamiseks. Ukraina liitlased peavad olema ka valmis tegema kõik, et Ukraina suudaks teha poliitilisi ja majanduslikke reforme Vene presidendi Vladimir Putini vastuseisust hoolimata.

Sanktsioonid on vajalikud, kuid nad kahjustavad Venemaa kõrval ka Euroopa majandust. Samuti toetavad sanktsioonid Putini juttu Venemaast kui lääne vandenõu ohvrist, mis püüab temalt ära võtta õigusega talle kuuluvat kohta suurvõimude seas. Kremli propagandamasina väitel on kõikide Venemaa raskuste taga vaenulik lääs.

Ainuke viis sellele vastu astuda on Ukrainat aidata. Ukraina majanduse õitsengust võidaksid nii Ukraina kui ka Euroopa; ja kui Ukraina areneb ning Venemaa teeb vähikäiku, siis on propagandal võimatu kinni mätsida, et tegelik süüdlane on Putini poliitika.

Kahjuks on Euroopa liidrid valinud teise tee. Nad kohtlevad Ukrainat nagu veel üht Kreekat, finantsraskustesse sattunud riiki, mis pole isegi mitte Euroopa Liidu liige. See on viga. Ukraina teeb läbi revolutsioonilisi muutusi ja ametis olev valitsus on ilmselt parim võimalikest, kes suudaksid seda protsessi vedada.

Muidugi leiab „vana Ukraina“ ja Kreeka vahel sarnasusi, nagu korruptiivne bürokraatia ja oligarhide käpa all olev majandus. Kuid uus Ukraina on otsustanud teha asju teisiti ja Ukrainat lühikese finantslõa otsas hoides takistab Euroopa tema edenemist.

Euroopa suutmatus näha uue Ukraina sündi pole muidugi teab mis üllatav. Spontaansed ülestõusud nagu hiljutine Araabia kevad on ju tavalised, kuid enamasti põleb nende energia kiiresti läbi, sama juhtus ka kümne aasta taguse Ukraina oranži revolutsiooniga. Kuid täna on Ukraina üks väheseid riike maailmas, kus protestid on muutunud konstruktiivseks üldrahvalikuks ehitustööks. Isegi mina, kes ma nendes muutustes osalesin, alahindasin uue Ukraina vastupidavust.

Sama vea on teinud palju suuremal skaalal ka Putin. Eduka avaliku arvamuse manipuleerijana ei suutnud ta uskuda, et inimesed võiksid käituda spontaanselt. Kaks korda käskis ta Ukraina endisel presidendil Viktor Janukovõtšil Maidani väljakul rahva vastu jõudu kasutada. Kuid selle asemel, et vägivalla eest põgeneda, tormas rahvas Maidanile, valmis elu ohverdama. Teisel korral, 2014. aasta märtsis, kui protestijad kuulidega vastamisi seisid, pöördusid nad politsei vastu - ja põgeneda tuli viimasel. Selline sündmus ühendab rahvast.

Putin teab, et tema ise on muutnud Ukraina paindlikust liitlasest lepitamatuks vastaseks, ja on võtnud sellest alates eesmärgiks riiki igati destabiliseerida. Ajutiselt on teda ka edu saatnud. Ning arusaadavalt on Putinil tuli takus, kui arvestada, et tema režiim ei pruugi praeguste kukkunud naftahindade juures enam kaht-kolme aastatki kesta.

Putini edu – mida saab mõõta esimest ja teist Minski vaherahulepet võrreldes – võib osaliselt kirjutada tema taktikaliste oskuste arvele. Kui Putin on valmis sõdima, siis Ukraina liitlased on selgelt näidanud oma võimetust kiirelt reageerida ja soovimatust minna Venemaaga sõjalisse konflikti. See on andnud Putinile esimese käigu eelise. Tema saab iga kell lülituda hübriidrahult hübriidsõjale, ja vastupidi. Ent kui Ukraina liitlased ei saa Venemaad üle mängida sõjalise eskalatsiooniga, siis saaksid nad seda teha finantsidega.  

Kuid Euroopa juhid alahindavad Ukraina tähtsust, mõistmata, et ennast kaitstes kaitseb Ukraina ka Euroopa Liitu (EL). Kui Putin suudab destabiliseerida Ukraina, võib ta kasutada sama taktikat ELi lõhestamiseks. Ukraina langedes peab EL juba iseennast kaitsma, mis läheb nii rahas kui inimestes palju kallimaks maksma. Seepärast peaksid ELi liikmed vaatama Ukrainale antud abi kui osa oma kaitsekulutustest. Selles kontekstis muutuksid praegused summad tähtsusetuks.

Häda on selles, et ELi riikide võimalused abi anda on praegu liiga piiratud, et toetada Ukrainat sellisel määral, et too võiks edeneda.

Need piirangud saaks kaotada, kui muuta ELi makromajandusliku finantsabi programmi reegleid. See programm, kust on Ukrainat ka pisut toetatud, on tõhus rahastamisinstrument. See nimelt ei nõua rahalisi väljamakseid ELi eelarvest, vaid raha laenatakse turgudelt (liidu vähekasutatud AAA-reitingut kasutades) ja antakse omakorda laenuna mitteliikmetest riikide valitsustele. Väljamaksed eelarvest läheksid käiku vaid laenusaaja maksejõuetuks muutumisel.

Programmi võiks saada laiemalt ja paindlikumalt kasutada. Praegu saab anda eelarveabi, aga mitte kindlustada poliitilisi riske aga luua teisi investeerimisstiimuleid erasektorile. Pealegi peab iga makse heaks kiitma Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlament ja tagatipuks kõik liikmesriigid.

Minu pakutud strateegial on kolm takistust. Esiteks on võlgade restruktureerimine, mis pidi katma IMFi teisest, 41 miljardi dollarilisest abipaketist 15,3 miljardit dollarit, vähe edasi liikunud. Teiseks pole EL isegi alustanud makromajandusliku finantsabi programmi muutmist ja kolmandaks pole Euroopa juhid näidanud ka üles mingit valmisolekut teha Ukraina abistamiseks „mida iganes tarvis“.

Saksa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Francois Hollande tahavad, et nende allkirjadega Minski teine vaherahu töötaks. Kuid Ukraina valitsus kirjutas sellele leppele alla vägivalla ähvardusel ja Venemaa jättis selle meelega ebamääraseks. Lepe näeb ette läbirääkimisi Ukraina valitsuse ja Donbassi piirkonna esindajate vahel, ilma, et oleks täpsustatud, kes need esindajad on. Ukraina valitsus soovib pidada kõnelusi Ukraina seaduse alusel valitud esindajatega, Putin aga tahab näha teise osapoolena jõuga võimu haaranud separatiste.

Euroopa juhid tahaksid patiseisust välja tulla, kuid Minski leppe osas neutraalseks jäädes ja Ukrainat survestades aitavad nad tahtmatult kaasa Putini eesmärgile tekitada Ukrainas riiklik poliitiline ja finantskriis. Väikeste summadena abi saamine on viinud Ukraina majanduse kokkukukkumise äärele. Noateral püsiva finantsstabiilsuse hinnaks on kiirenenud majanduslangus ja kuigi reformid jätkuvad, on nad oma jõudu kaotamas.

Hiljuti Ukrainas käies nägin, kui suur erinevus valitseb aina halvemaks muutuva tegeliku olukorra ja „uue“ Ukraina reformiinnu vahel. Kui president Petro Porošenko ja peaminister Arseni Jatsenjuk koostööd teevad – tavaliselt juhtub see välisabi küsimustes (näiteks IMFi programmi tingimustele vastati kahe päevaga) –, suudavad nad veenda ka parlamenti. Kuid nende koostöö muutub aina harvemaks ja liiati lähevad Porošenko ja Jatsenjuk vastamisi oktoobrikuistel valimistel, kus ka oligarhidega seostatud opositsiooniparteid võivad päris palju hääli saada.

See oleks tagasilöök, sest viimastel kuudel on tehtud olulisi edusamme, et takistada oligarhidel riigieelarvest raha varastamast. Valitsus jäi võitjaks teravas vastasseisus kõige mõjuvõimsamaga neist, Igor Kolomoiskiga. Ja kuigi Austria kohus keeldus Dmõtro Firtaši USAle välja andmast, on Ukraina võimud asunud konfiskeerima tema varasid ja piirama gaasijaotusmonopoli.

Kuigi pangasüsteem on endiselt taaskapitaliseerimata ja haavatav, teeb Ukraina Keskpank head tööd olukorra kontrolli all hoimiseks. Mõningaid edusamme on tehtud ka e-valitsuse loomisel ja riigihangete läbipaistvaks muutmisel. Kahjuks on nõrgaks jäänud õigussüsteemi reform ja võitlus korruptsiooniga.

Majandusreformi keskmes asub gaasisektor, mille radikaalne muutmine tagaks energiasõltumatuse Venemaast, juuriks välja kõike kulukama korruptsioonikolde, annaks riigieelarvele suurimat tulu ja panustaks tublisti ka Euroopa ühendatud gaasiturule.

Kõik reformijad tahavad võimalikult kiiresti üle minna turuhindadele. See eeldab aga otsetoetuste andmist abivajavatele peredele enne järgmise kütteperioodi algust. Kui abivajajate registreerimine hakkab venima, võib see kaasa tuua kaebuste tulva ning anda hoobi valitsuskoalitsioonile eesootavatel kohalikel valimistel.

Seda annaks vältida, kui anda erandkorras üheks kütteprioodiks automaatselt abi kõigile taotlejatele, kuid see vajab eelarvest lisaraha. Hullem on see, et ka paljud valitsustegelased on turuhindade vastu, rääkimata oligarhidest, kellele praegune olukord on kasulik. Porošenkol ja Jatsenjukil seisab ees vastutuse võtmine ja opositsioonist ülesaamine. Reformiind võib väheneda.

Reformiväsimus muutub Ukrainas seda tõenäolisemaks, mida kauem EL jätkab senisel kursil. Gaasisektori reformid võivad peatuda, puhkeda võib uus finantskriis ja valitsusliit võib kaotada rahva toetuse. Halvimal juhul ei saa välistada relvastatud ülestõusu puhkemist. Ukrainas on üle 1,4 miljoni sisepõgeniku, ja Euroopa võib üle ujutada üle 2 miljoni Ukraina põgeniku.

Teisalt on „uus“ Ukraina korduvalt kõiki oma vastupidavusega üllatanud ja võib seda teha selgi korral. Ukraina liitlased saavad oma kursimuutusega kindlustada, et uus Ukraina võidab.© Project Syndicate, 2015