Rivo Sarapik • 4. august 2015 • 4 min
Jaga lugu:

Enesetappudest peab rääkima

Rivo Sarapik  Foto: Andras Kralla

Viis aastat tagasi tappis mu vend end ära. On võtnud aastaid, et seda lihtsat lauset välja ütelda või kirjutada nii, et klomp kurku ei tuleks või häbi peale ei vajuks, kirjutab ajakirjanik Rivo Sarapik.

Häbitunne viitab sellele, et meie suhtumine suitsiidi vajab muutust. Edujanulises ühiskonnas tähendab enesetapp läbikukkumist. Ta ei saanud hakkama ja valis lihtsama vastupanu tee, nii mõeldakse. Mäletan piinlikkusepuna enda palgeil ja seda, kui raske oli sellest rääkida. Kohmetusid nii teised kui mina, vestlus triivis kiiresti muudele teemadele või siis ei tulnud juhtunu üldse jutuks. Paljude koolikaaslasteni jõudis see info mitmeaastase hilinemise ja üllatusega.

Kohmetu suhtumine on seletatav sellega, et enesetapujuhtumeid esineb Eestis järjest vähem ning enamikul inimestel ei ole sellega kokkupuudet. Mis on hea, sest sellega ei peakski tegemist tegema. Ent teisalt kõneleb see ka sellest, et nähtusega toime tulla ei osata. Ent nii ei tohiks ega peaks olema, sest enesetappude läbi sureb Eestis rohkem inimesi kui liiklusõnnetuste, tulekahjude ja uppumiste tõttu kokku.

Sõdur on eelkõige inimene

Äripäev kirjutas hiljuti Rivo Ekbaumist, kes võitles pärast missioonidel käimist traumajärgse stressiga ning lõpetas enda elu ise. Mis põhjustel, on ebaselge. Kaitsevägi enesetappudest rääkida ei taha, sest see andvat teistele eeskuju ning tirivat organisatsiooni mainet alla.

Selline suletust soosiv selgitus ei kõla veenvana. Näiteks väidetakse, et 20 aastat tagasi endalt elu võtnud kultusrokkari Kurt Cobaini enesetapp vallandas selle järgijate laine. Sellist käitumist tuntakse kui Wertheri efekti. Tegelikkuses aga midagi sellist ei juhtunud, vaid järgnes hoopis usaldustelefonidele helistamise laine.

Sõdur on ühelt poolt küll niiöelda sõjavahend, kuid teisalt ka inimene, sõber, elukaaslane, laps, kolleeg jne. Temast jääb maha saatjaskond, kes peab selle valiku tagajärgedega elama. Just nende huvides tuleks neil teemadel rääkida, et üks surm ei halvaks paljusid.

Enesetapp on mahajääjaile kohutav trauma. Enesetapja lähedaste elu muutub igaveseks. Nende šokiga toimetulekust ja leinast väljatulekust sõltub, millist panust nad ühiskonda, tööle ja sõpruskonda edaspidi suudavad pakkuda. Võib juhtuda, et abi ja tuge saamata jääbki inimene leinaplaati ketrama ning senisest panustajast saab koorem. Nii saab ühe elu asemel punkti mitu.

Kaitseväe soov sel teemal vaikida mõjub pea liiva alla peitmisena, sest aruteluga võib välja tulla, et seni sõdurite tavaellu toomisel tehtu ei toimi ning sel tuleb muutuda. Minugi ellu tõi pudelist valla saanud džinn ebamugavaid küsimusi. Näiteks, kuidas ma midagi ei märganud või ette võtnud. Olime ju koos üles kasvanud. Olin ma olnud liiga tööle, endale keskendunud ega märganud tema isiklikku lahingut? Oleksin võinud tihemini helistada, külastada? Võib selguda, et jutu poolest lähedases perekonnas või seltskonnas pole tegelikult hoolivust, üksteisemõistmist, tuge ning toetavat õhkkonda.

See muidugi ei tähenda, et teisi saab kellegi enesetapus vastutusele võtta. Otsuse ja teo oma elu lõpetada teeb inimene üksi. Selle eest ei saa vastutada keegi teine, isegi kui see keegi teab soodumusest või on kuulnud ähvardusi. Küll saab kõrvalseisja abi otsida, tähelepanu juhtida, hüüda vajadusel appi, kui teine seda ise ei suuda või taha. Tõsi, alati abikäe ulatamisest ei piisa – aidata saab vaid seda, kes abi vastu võtta tahab. Ent siiski kõlab toetav lähikond turvalisemalt kui „Vaata ise, kuidas hakkama saad“.

Mahajääjate elu muutub igaveseks

Enesetapp osutab mahajääjaile, mida saab senisest paremini või teistmoodi teha. Näiteks viitab sellele, et peaksin rohkem silmad lahti hoidma ja mitte ainult lähiümbruses, vaid üleüldse. Kas poes kassapidaja peale halva tuju väljavalamine on ikka õigustatud? Kas ma sekkun ja pakun abi, kui selleks on võimalus ning vajadus? Kas kiidan rohkem kui laidan? Kas rõõmustan rohkem kui virisen, jne.

Venna surmast ülesaamine on mul võtnud aastaid ning lisaks endalt eksistentsiaalsete küsimuste küsimisele on see olnud ka silmi avav vaatlus. Toimunule tagasi vaadates näen, et sellest ülesaamiseks on hea kasutada professionaalset abi, millega saab uue normaalsuse tekkimist kiirendada. Selle sees olles ma seda vajadust muidugi endale ei tunnistanud, ei osanud ka lähikond soovitada või suunata. See pole etteheide, vaid pigem näide, kuidas raskete sündmuste läbielamine võib aidata oma elu muuta.

Surm ei peaks olema müstiline, kohutav teema, millele mõtlemist kaugusse lükata. See on osa elust ja meie kõigi finiš asub seal. Pigem võiks aidata elu hapruse tunnistamine ning lõplikkusest arusaamine anda motivatsiooni oma kire leidmiseks ning selle enda elu veduriks rakendamiseks.

Sõdurite elu ja tervis ning heaolu on hind, millega maksame kinni oma vaba riigi. Et mina saaksin siin mõnusalt aega viita ega pea ise minema sinna, kus tema, ning tegema asju, mida tema teeb. Just selle kõrge hinna pärast peaksime kõigest kaasnevast rääkima. Äkki see hind on liiga kõrge?

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt