Enesetappudest peab rääkima

Äripäev kirjutas hiljuti Rivo Ekbaumist, kes võitles pärast missioonidel käimist traumajärgse stressiga ning lõpetas enda elu ise. Mis põhjustel, on ebaselge. Kaitsevägi enesetappudest rääkida ei taha, sest see andvat teistele eeskuju ning tirivat organisatsiooni mainet alla.

Selline suletust soosiv selgitus ei kõla veenvana. Näiteks väidetakse, et 20 aastat tagasi endalt elu võtnud kultusrokkari Kurt Cobaini enesetapp vallandas selle järgijate laine. Sellist käitumist tuntakse kui Wertheri efekti. Tegelikkuses aga midagi sellist ei juhtunud, vaid järgnes hoopis usaldustelefonidele helistamise laine.

Sõdur on ühelt poolt küll niiöelda sõjavahend, kuid teisalt ka inimene, sõber, elukaaslane, laps, kolleeg jne. Temast jääb maha saatjaskond, kes peab selle valiku tagajärgedega elama. Just nende huvides tuleks neil teemadel rääkida, et üks surm ei halvaks paljusid.

Enesetapp on mahajääjaile kohutav trauma. Enesetapja lähedaste elu muutub igaveseks. Nende šokiga toimetulekust ja leinast väljatulekust sõltub, millist panust nad ühiskonda, tööle ja sõpruskonda edaspidi suudavad pakkuda. Võib juhtuda, et abi ja tuge saamata jääbki inimene leinaplaati ketrama ning senisest panustajast saab koorem. Nii saab ühe elu asemel punkti mitu.

Kaitseväe soov sel teemal vaikida mõjub pea liiva alla peitmisena, sest aruteluga võib välja tulla, et seni sõdurite tavaellu toomisel tehtu ei toimi ning sel tuleb muutuda. Minugi ellu tõi pudelist valla saanud džinn ebamugavaid küsimusi. Näiteks, kuidas ma midagi ei märganud või ette võtnud. Olime ju koos üles kasvanud. Olin ma olnud liiga tööle, endale keskendunud ega märganud tema isiklikku lahingut? Oleksin võinud tihemini helistada, külastada? Võib selguda, et jutu poolest lähedases perekonnas või seltskonnas pole tegelikult hoolivust, üksteisemõistmist, tuge ning toetavat õhkkonda.

See muidugi ei tähenda, et teisi saab kellegi enesetapus vastutusele võtta. Otsuse ja teo oma elu lõpetada teeb inimene üksi. Selle eest ei saa vastutada keegi teine, isegi kui see keegi teab soodumusest või on kuulnud ähvardusi. Küll saab kõrvalseisja abi otsida, tähelepanu juhtida, hüüda vajadusel appi, kui teine seda ise ei suuda või taha. Tõsi, alati abikäe ulatamisest ei piisa – aidata saab vaid seda, kes abi vastu võtta tahab. Ent siiski kõlab toetav lähikond turvalisemalt kui „Vaata ise, kuidas hakkama saad“.

Mahajääjate elu muutub igaveseks

Enesetapp osutab mahajääjaile, mida saab senisest paremini või teistmoodi teha. Näiteks viitab sellele, et peaksin rohkem silmad lahti hoidma ja mitte ainult lähiümbruses, vaid üleüldse. Kas poes kassapidaja peale halva tuju väljavalamine on ikka õigustatud? Kas ma sekkun ja pakun abi, kui selleks on võimalus ning vajadus? Kas kiidan rohkem kui laidan? Kas rõõmustan rohkem kui virisen, jne.