Rohkem kaklust!

Einoh, meeldiv ja ka mugav on jälgida diskussiooni, mis on viimseni ette valmistatud, algab ilusti algusest peale ja lõpeb ära seal, kus kokku lepitud, moderaator on küsimused hästi ette valmistanud ja arutlejad teavad samuti täpselt, mis järgmiseks tuleb. Kõik peavad korralikult ajakavast kinni ja lõpuks tehakse põhiteesidest ülevaade takkapihta. Natukene naljagi on varrukas valmis. Ajakirjanikul on sedasorti esinemist kerge kajastada ka.

Aga arvamusruumi tipphetked sünnivad alati siis, kui autor käised üles käärib, oma oponendile otse silma vaatab ja lubab oma tooni ka kas või natukene ehedat tunnet. Või isegi natuke rohkem kui natukene. Argumentatsiooni see muidugi varjutada ei tohi, sest tühipaljas emotsioon on veel igavam kui kõiki loogikareegleid järgiv argumentatsioon. Aga tunne peab olema. Milleks üldse rääkida või kirjutada, kui pole?

Nii et mina laseksin järgmisel aastal rohkem lavadele vastamisi lahti neid, kes on mingis küsimuses teadaolevalt vastandlikel seisukohtadel. Arutelu, kus kõik on enam-vähem ühel nõul, pole ju arutelu.Igasugused promoeesmärgid võiks arvamusfestivalil ära unustada. Kui asekantsler tuleb lavale ministeeriumi töötajatega oma vaimustavat ideed massidesse viima, siis ma haigutan ja kõnnin edasi.

PS. Ühte eeskujulikku kaklust saab kuulata siit.