Mari Mets • 11 september 2015

Tarkade vaikimine pole kuld

Äripäeva ajakirjanik Mari Mets.  Foto: Andras Kralla

Pagulasvaenuliku vihakõne kõrval puudub praegu tõsiseltvõetav diskussioon, sest aruteluvõimelised on käed üles tõstnud ja lasevad misantroopidel avalikkuses oma vihapursetega võimust võtta, leiab Äripäeva ajakirjanik Mari Mets.

Inimviha õhutaja postilt mahavõtmine on nagu koolikiusajale vastu astumine – nõuab julgust esimese sammu astumiseks ebaõigluse vastu, siis kannatlikkust probleemi selgitamisel ja argumentatsiooni „Ära topi oma nina vahele!“ kuulamisel ning lõpuks sitkust, sest kiusaja kambajõmmid hakkavad üsna suure tõenäosusega jõude koondama.

Kõik peaksid panustama

Praegu teevad meeleheitlikke püüdeid inimviha õhutajatele sõbralike kontsertide ja üleskutsetega vastu astumiseks need vähesed, kes juba varem harjunud kõva häält tegema – näitlejad ja loomeinimesed. See ei peaks aga niimoodi olema, et kui mõni ühiskonna vähemus hakkab avaliku vaenu laviini alla jääma, tõttavad vaid inimsõbralikud ja sallivad kultuuritöötajad samasoolisi abiellujaid või pagulasi kaitsma. See on teema, kus iga kodanik peaks üritama panna kontrolli alt väljuvale sõimulaviinile piiri ette – ole sa ettevõtja, õpilane, näitleja, lukksepp või odaviskaja. Mürgitatud saab ikka meie kõigi ühine inforuum.

Vaenulaviin on avalik ja massiivne, aga pagulasi inimlikult mõista püüdvad hääled on vaid hüüdja sumbuvad hääled kõrbes. Sellepärast jääbki mulje, et Eesti on väike vastik inimpõlgurite pesa, kus puudub igasugune sallimine hädasolija, teise nahavärvi, usulise tõekspidamise või kultuuritaustaga inimeste suhtes.

On mõistetav, et ka analüüsialdis inimene ei jõua lõputult seinaga rääkida või pelgab pagulasviha õhutajate teraviku pöördumist enda poole, kuid see on olukord, kus keegi ei teegi lõpuks midagi, kui ise ei tee. Siis on ainult oma peegel meile paras.

Igaüks Eestimaal vastutab selle eest, milline on meie avalik arvamus pagulaste aitamise ja sallimise kohta. Kui see arvamus kisub vihaõhutajate püünele tõustes kreeni, ei tohi enda teistsuguseid väärtushinnanguid sellest ehmatatuna maha vaikida. On arusaadav, et Eesti ühiskond ei jagune mustvalgelt sõjapagulaste vihkajateks ja armastajateks ning segaduses kõhklejad eelistavad pigem vaikida, kuid kui ainus sissevoolav info on argumentatsioon sellest, miks hädasolijate aitamine hukutab Eesti, pole raske saada hirmust ajupestud.

Sammub hirmule vastu

Sel nädalal külastab Jordaania Zaatari pagulaslaagrit koos riigikogu väliskomisjoni delegatsiooniga ka seni võõravaenulike avaldustega silma paistnud EKRE esindaja Jaak Madison. Vaadates EKRE varasemaid pagulasabi teemalisi sõnavõtte – kindel vastuseis ja pagulaste alusetu vägistajateks tembeldamine – läheb ta pagulaslaagrisse minekuga vastu oma suurele hirmule, mis on igati kiiduväärt ettevõtmine. Võib-olla tasuks ka teistel vihakõnelejatel oma hirmule vastu minna ja sügise saabudes esimeseks kontaktiks mõnele pagulasele näiteks oma vana jope kinkida.

Hetkel kuum