Võõrahirm paneb proovile

Paarkümmend aastat tagasi paelus mind, miks on hollandlased võõraste ja teistsuguste suhtes sallivamad kui Pensa kubermangu elanikud (siin ja edaspidi – Holland ja Pensa on ainult geograafilised kujundid). Kui nõnda küsida, siis on vastus ilmselt paljudele lihtne: sallida saab vaid neid, keda vähemalt mõnevõrra tuntakse. Päris võõrad, iseäranis, kui neid on palju, tekitavad meis hirmu ja peavadki tekitama, sest evolutsiooni käigus on võõrahirm ja sellest tulenev agressiivsus meisse sisse kodeeritud.

Hollandlased kauplesid meretagustel maadel ja nendel käidi omakorda kaugelt külas. Sajanditega õpiti aru saama, et lähemate ja kaugemate naabrite teistsuguste kommete ja välimuste taga on sarnase geneetilise mustriga inimesed, aga põhiliselt ollakse siiski sarnased. Sügaval sisemaal elav Pensa talupoeg või kolhoosnik puutus veel 20. sajandi keskpaigas, enne riigisisest liikumist võimaldavate Nõukogude Liidu passide kättesaamist, heal juhul kokku vaid naaberküla inimestega, kes temast mingilgi moel ei erinenud.

Keskmise hollandlase ja keskmise pensalase maailmapilt ja elatustase on suuresti määratud nende kodukandi geograafiast ehk siis ühendusteedest välismaailmaga. Seetõttu olen alati kahelnud Max Weberi kuulsas teoorias, et religioon vormib inimesi ja kultuure, sh nende tööeetikat. Hoopis geograafilised ja klimaatilised tingimused on määranud aastatuhandeid, et missugune on erinevate rahvaste ja piirkondade kultuur ja selle koostisosaks olev religioon. Moodsas keeles öelduna: kontaktide arvus, nende püsivuses ja mitmekesisuses teistsugustega sünteesiti suuresti ühes inimühiskonnas valitsevate kultuurisuhete iseloom. Kodukoha geograafiat me ei muuda, aga, nagu heas külakogukonnas, saame naabreid tundma õppida ning nende omapärade ja huvidega hea tahtmise korral arvestada küll.

Need noorpõlvemõtted tulid meelde, kui lugesin Äripäevas ilmunud tähelepanuväärset Jaan Kaplinski pagulasteteemalist artklit. Tundub, et kõige olulisema jättis Kaplinski, ilmselt kogemata, mainimata. Euroopa Liit loodi nimelt peaasjalikult selleks, et vältida Saksa-Prantsuse (ja teiste suurjõudude) ajaloolist vastasseisu ja kaotada Euroopast sõjad. Sellest fundamentaalsest aspektist on Euroopa Liit kui elitaristlik idee õnnestunud suurepäraselt. See peamine sõjavältimise siht kaob meil tihti silme eest ära. Ilmselt oleme rahuga liigagi ära harjunud. 70 aastat ilma massitapmisteta on meie kontinendil äärmiselt harukordne.

Olen alati imetlenud eduka Euroopa idee – jah tõesti, Kaplinskil on õigus, selle algselt täiesti elitaristliku idee – sisemist loogikat. See on oma lihtsuses tõeliselt kaunis: kontinendi suur rahu algab naabritevahelistest väikestest rahudest. Ainult pikaaegne rahu on eelduseks, et inimesed saavad õnnelikult elada.

Naabritega hästi läbisaamise lihtsast tõsiasjast on minu jaoks juba ammu tulenenud mitu järeldust. Nagu öeldud, sellest algab rahu. Järgmiseks – lähemaid naabreid tundes on lihtsam mõista päris kaugeid. Samuti tõuseb nõnda head koostööd tegeva regiooni kui terviku kaal ja tähtsus. Põhjamaad koos on midagi muud, kui neli riiki üksinda.

Beneluxi riikide koostöö enne ELi sügavamat intergratsiooni andis samuti kolmele väikesele riigile maailmas hoopis kaalukama koha kui kolm riiki oleksid seda eraldi suutnud. Mis muideks võiks tähendada meie jaoks, et pikas plaanis ei ole suurt vahet, missuguses riigis asub meie piirkonna LNG-terminal või suurim lennujaam. Miks ei võiks näiteks andekas e-residentsuse idee olla meil peagi lätlaste-leedulaste ja soomlastega ühine?

Ühised ettevõtmised naabritega ja võib-olla mingil hetkel isegi loobumised naabrite kasuks teevad Eestit pikas perspektiivis suuremaks, sest Läänemere piirkond tervikuna tugevneb. Jõukus meie väikeses regioonis jaguneb lõpuks nagunii üsna ühtlaselt ja lätlaste või soomlaste edukus tõstab ka meie elujärge. Parem kui investeeringud tulevad naabrite juurde, kui et nad üldse tulemata jäävad. Ettevõtjad, kes naaberriikides firmasid loovad ja äri ajavad, on küll omakasupüüdlikud – nagu minagi, kuid selle egoismi kõrvalsaadus on, et paljud eestlastest töötajad tunnevad lähemalt meie naaberrahvaid ja vastupidi. Kui me õpime lugu pidama katoliiklikest leedulastest, siis on astutud tubli samm edasi näiteks süürlaste teistsugususe mõistmisel.

Pagulaspoliitika ja kõik muud poliitikad peavad välja kasvama peamisest eesmärgist – Euroopa ei tohi uuesti tülitsevateks tükkideks laguneda. Tänu põgenikele on järelekatsumisel Euroopa ühtekuuluvustunne ja soov jätkuva rahu järele. Kui ühtse ja solidaarse Euroopa kodanikud otsustavad senist humanistlikku pagulaspoliitikat jätkata, siis seda tuleb aktsepteerida. Kui aga demokraatlikul viisil jõutakse seisukohani, et maailmajao enesekaitsereaktsioonina ELi välispiirid suletakse, siis saame ka nõnda edasi elada. Tsiviliseeritud debatist niisuguste valikute vahel saan aru, kuid …

Samuti umbes 20 aastat tagasi tuli meile tööle noor mees. Esimesel päeval tabas teda langetõvehoog ja vanade olijatena otsustasime üksmeelselt temaga töölepingu kohe lõpetada. Mul on siiani kahju ja häbi, et niisugusel viisil end kaitsesime. Hiljem olen aru saanud, et selle otsuse taga oli ebakindlus ja hirm, kas jääme turul püsima või mitte. Kuid häbitunne on jäänud.