Milleks kirjanikupalk?

Riik võiks suhtuda kirjanikku nagu investor idufirmasse

Riigi huvi on kindlasti, et tal oleks võimekaid loojaid. Ent see pole ainult riigi huvi. Ka eraettevõtluses on loovus tegelikult see põhiline vedur, käimatõmbav jõud, mis sünnitab uut väärtust. Põhimõtteliselt võiks riik loojatesse suhtuda samamoodi nagu investor idufirmasse: ta panustab sellesse või teisesse loojategruppi ette teadmata, kas midagi suurt sünnib või ei. Alati ei sünni – ent vahel sünnib, vahel teoks saab koguni midagi nii erilist, et investor teenib algul palju kahtlusi tekitanud ideesse panustamisega sissepandud summa mitmekordselt tagasi.

Siinkohal võib väita, et eesti kirjaniku või kunstniku töö ei too sinna investeeritud summat eluilmas tagasi. Väikselt mõeldud, ütlen ma selle peale. Me ei tea eales ette, missuguse kirjaniku või kunstniku teos maailmas tuntuks võib saada. Ent see ei pea tingimata olema eesmärk. Mõni teos, mis teisi maailma rahvaid ehk kuigivõrd ei kõneta, võib meile endale olla eneseteadvust konstitueeriv. Me võime alati loota, et kirjanikupalk aitab sellisel teosel sündida – aga ei saa selle peale kunagi ette kindlad olla. Alati aga tuleb enne anda, kui tahta saada – ja päris andmine käib ometigi vastutasu ootamata. Kirjanikupalk võiks olla just selline andmine: sümboolne pigem. See pole enamat kui sõnum, et Eesti riigis on loometegevus soositud, hinnatud, väärtustatud.

Vastuseks pahandajaile

Pole kriteeriume, mida lai avalikkus mõistaks, öeldakse (vt ka siit). Tõepoolest, loojale ei saa ametijuhendit ette anda. Kui tahad, et lind ei laulaks, pane ta puuri, ongi laul lauldud. Tulemust ei saa mõõta, pahandatakse. Kas see on näiteks ametnikutöö puhul teisiti? Jah, lepingulisel töötajal on koht, kus ta istub, ja kindlaks määratud ajavahemik, kui ta seal istub, aga see, millega inimene ette antud raamid täidab, sõltub suuresti sellest, mida ta endast sellel kohal anda suudab – ja tahab. Tööleping ei taga kunagi seda, et inimene ka päriselt asja juures on.

Kirjanikupalk süvendavat kibestumist, sest looja asetatavat selle raha saamisega väljapoole neid reegleid, milles elavad teised. No ma ei tea. Looja elab pigem niikuinii väljaspool neid raame, milles nn laiad massid. Sama hästi võiks väita, et kirjanikupalga puudumine on looja asetanud väljapoole ühiskonda – seda tahategi, et nii jääks?

Seda ei saavat nimetada palgaks, sest loojaga ei sõlmita lepingut. See on aga pigem kehtiva tööseaduse, mitte kirjanikupalga kriitika. Eesti töölepinguseadus on nii loojavaenulik, kui üldse olla saab. See on oluliselt laiem probleem, sest loovus on tegelikult see ainuke tõeline ressurss, mis ühel ühiskonnal (ettevõttel, organisatsioonil) on. Mitmel pool eraettevõtluses on seda mõistetud ja paljud ettevõtted hoiavad oma väärtuseloojaid vahenditega, mida tööseaduses kirjas pole.

Motivatsioon on alati sisemine. Alati. Igaüks, kes midagi loob, teab seda. Väliste vahendite, palgaga sealhulgas, saab seda toetada, ent pühendumist ei saa kunagi rahaga osta. Väline keskkond, raha sealhulgas, saab sisemist loomise motivatsiooni omalt poolt soodustada. Edumeelses ettevõtluses ei lajatata inimesele algatuseks mitte ametijuhendiga pähe, vaid küsitakse, mida sa päriselt teha tahad – ja kuidas sa seda kõige paremini teha saaksid. Ja kui inimene ütleb, et talle on hädavajalik tund päevast und või kolm puhkusekuud aastas, siis võimaldatakse talle see. Ehkki tööseadus seda ette ei näe.