Salastame kirjanikupalga saajad

Samamoodi võiks talitada kunstnikupalga saajatega. Ajades näpuga järge, mida kunstnikud või kirjanikud viimase nädala, kvartali või aastaga ära on teinud ning mis kasu maksumaksjad sellest saanud, anname nende vabale mõttelennule korralikult mõlaga. Loomeinimese peas hakkab vasardama „Appi, ma pean ju looma, ja täna on juba kolmapäev!“.

Targutamine „Kas me selliseid luuletusi tahtsimegi 36 180 euro eest?", mis ei jää kindlasti tulemata pärast kolmeaastast 1005eurose kuupalga väljamakseid, tuleb siis vähemalt tagantjärele. Nii, et enam kahju teha ei saa.

Kultuuriministeeriumi kodulehel seisab reglement loomepalka saavale kümnele kunstnikule-kirjanikule: kord aastas kohustub loovisik andma loomeliidule ülevaate oma erialasest tegevusest. Loomeliit teeb kultuuriministeeriumile aasta lõpus aruande toetuse kasutamisest. Kolmeaastase perioodi lõppedes annab loomeliit rahastajale üle kokkuvõtte loovisiku erialasest tegevusest palga saamise vältel. 

Õigus teha mitte midagi

Kirjanikupalgaga kaasneva avalikkuse surve esimene ohver on Tõnu Õnnepalu, kes teatas hiljuti, et loobub sellest. „Mulle peab alati jääma vabadus mitte midagi enam kirjutada. Las mulle jääda mu vabadus vaikida. Ilma selleta ma kirjutada ei saa,“ ütles Õnnepalu.

Kui aga kunstnik või kirjanik ei teegi midagi kolme aasta jooksul, mil riigieelarvest tulevat palka sisse kasseerib, siis tundub see maksumaksja vaatevinklist ikka päris kehv investeering. Las see siis jääda nende kunstnike-kirjanike pärusmaaks, kes avalikkuse hinnangud ja tähelepanu üle elavad.

Samas on mõne kirjaniku panus ühiskonda ja kümnetele järgnevatele põlvedele vaid üks aastakümneid timmitud tüvitekst. Tekst, mis on nii kandev, et keegi ei tulegi järgmisel sajandil enam mõttele küsida, et mis see kirjanik siis ülejäänud elu tegi.

Kui Andrus Kivirähk avaldas 2007. aastal oma hittromaani „Mees, kes teadis ussisõnu“, teatas ta, et nüüd on toss väljas ja kohe tükk aega ei tasu temalt enam ühtegi romaani oodata. Kultusromaani „Tappa laulurästast“ autor Harper Lee avaldas oma elu teise romaani alles mullu, 55 aastat hiljem. Need mõlemad on nii oma kodumaal kui ka rahvusvaheliselt hinnatud kirjanikud, kel võiks ju ometi olla elamiseks nii palju raha, et keskenduda kirjutamisele. Kuid lubadus tükk aega mitte kirjutada või 55aastane vaikus eetris ei ole palgakomiteele just ahvatlev diil.

Las see üks palk olla natuke teistmoodi siin üliläbipaistvas riigis. Vähemalt pilootpalk võiks ju olla. Kui ei tule midagi välja – keegi ei kirjuta kolme aasta jooksul ridagi ega maali ühte natüürmortigi –, teeme ümber. Ma ei usu, et nii läheb, ja arvan, et salapalk tooks hoopis positiivse tulemuse, mida on nagunii raske rahas mõõta.