Riigikontroll, lõpeta raha raiskamine

Riigikontroll andis eile kümme üldsõnalist soovitust tööturu probleemide lahendamiseks. Äripäeva meelest võiks riigikontroll keskenduda pigem oma põhilisele, st kontrollifunktsioonile maksumaksja raha kasutamise üle. Aga veelgi enam: ta võiks ise olla maksumaksja raha heaperemeheliku kulutamise eeskuju. Kahjuks on lugu päriselt just vastupidi.

Äripäeva meelest võiksid kõigi riigiasutuste aastaraamatud, aruanded ja kõik muud kogumikud-teavikud olla e-väljaanded – neid ei pruugi üldse paberisse trükkida: isegi riigikogu saadikud on võimelised aruandeid lugema elektroonilisel kujul. See kehtib peale riigikontrolli ka kaitsepolitsei, Eesti Panga, finantsinspektsiooni ning kõigi teiste maksumaksja raha eest ülalpeetavate asutuste ja organisatsioonide kohta, kes oma tegevusest aruannete, raportite või muude kogumike kujul aru annavad. Meil on e-riik ja riigiasutused võiksid oma väljaandeid kirjastades paberist loobudes head eeskuju anda. Paraku hiilgab ülimahukate koguteoste trükkimisega just riigikontroll.

Riigikontroll tähistas viimast riigikontrolöride vahetust viieköitelise koguteosega “Riigikontroll ajakirjanduspeeglis 1918-2012“ – iga köide umbes tuhande leheküljeline – mille idee ­autor ja koostaja on riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juht Toomas Mattson. Mahukaid paberväljaandeid on riigikontroll valmistanud varemgi: 2009 ilmus näiteks rohkem kui 800-leheküljeline “Riigikontroll 1918–2008: sissevaateid ajalukku, dokumente, artikleid”. Need kaks koguteost kokku moodustavad hiiglasliku kastitäie, mis on saadetud ka Äripäeva toimetusse. Selle kastitäie liigutamine vajab kahe mehe jõudu. Eelmisel aastal nägi trükivalgust ligi 500-leheküljeline “Riiklik VEB-fond: kuidas riigikogu VEB-fondi loomise otsust täideti”.

Riigikontrolli koduleheküljel seisab, et nimetatud hiigelkogumik on kummardus meie oma riigile – selle ilmumine langes Eesti 95. sünnipäeva aega. Äripäev ei vaidlusta sugugi säärase materjali kogumist ja korrastamist, ent e-riigile kohane ja väärikas oleks teha sedasorti kummardus oma riigile e-kujul. Ka riigikogule tehtud riigikontrolli aruandeid avaldataks paberis – milleks? E-väljaandest piisaks täiesti.

Eesti Pank vähemasti ei trüki aastaaruandeid tiraažis, mida nii palju üle jääb, et peab pärast kastide kaupa jalust ära saatma. E-kataloogi Ester andmetel ei jõua Eesti Panga aastaaruanded raamatukogudesse paberkujul juba ammugi. 150 eksemplari paberisse siiski trükitakse, et neid jagada riigikogu liikmetele – kes võiksid neid samahästi lugeda veebist, sest Eesti Panga koduleheküljel on need kõik ilusti olemas.

Ka finantsinspektsioon võiks oma aastaaruanded südamerahus kõik vaid e-kujul avaldada. Seegi asutus trükib tavaliselt – mõni aasta on ka vahele jäänud – paarsada eksemplari siiski paberisse – jällegi riigikogu saadikute tarvis, kes paistavad niimoodi e-riigi arengu suurima pidurina. Kaitsepolitsei aastaraamatud on toimetustele igal aastal kahtlemata huvitav materjal nagu ka Eesti Panga ja finantsinspektsiooni aastaaruanded, ent ajakirjanikud loevad neid sama meelsasti e-kujul.

Riigikontroll, kes peaks olema maksumaksja südametunnistus, kõrgub sellel taustal halva eeskujuna oma mitmekiloste koguteostega. Iga materjali koostajat peaks huvitama, kui paljud selle vastu üldse huvi tunnevad, e-esituse korral oleks see kergemini jälgitav.