Eesti majandus börsile

Mitme eksperdi sõnul ei pääse Eesti riik tulevikus võlakirjadest ega laenamisest. Kuid võlakirjad võivad kriisiaastatel valusalt kätte maksta, seetõttu tasuks mõelda alternatiivi peale.

Euroala võlakriis tõestas taas, kui kehva seisu langesid riigid, kes on sõltuvuses ainult võlakirjaturust. Kuna majanduskriisi ajal nende riikide võlakirjade hinnad langesid, siis võlakirjade intressid tõusid. Selleks, et võlakirjade intressimaksetega toime tulla, pidid riigid tegema ebapopulaarseid otsuseid, näiteks tõstma makse kõige raskemal ajal. Riigid on ka tänapäeval üha rohkem võlakirjadest sõltuvuses ning lõppu sellele ei ole näha. Ainuüksi USA võlakoorem jätkab kiiret kasvamist ja on jõudnud 19 triljoni dollari lähedale.

Kuna Eesti riigil võlakirju pole ning selleks, et mitte sattuda samasse liigasse teiste riikidega, tuleks emiteerida väärtpabereid, mille tagatiseks on Eesti majandus. Need väärtpaberid oleks võrreldavad börsil kaupleva ettevõtte aktsiatega ning atraktiivsuse mõttes võiks need maksta ka dividendi nii kaua, kui valitsus väärtpaberid lõpuks börsilt tagasi ostab. Dividendi suurus sõltuks majanduskasvu suurusest. Kui majanduskasv on nõrgem, tuleks riigil maksta väiksemat dividendi. Sama teevad ka börsil tegutsevad ettevõtted rasketel aegadel. See oleks vastupidine praegustele võlakirjadele, kus majanduslanguse ajal tuleb maksta kreeditoridele kõrgemat intressi.

Eesti SKT väärtpaberi hind võiks olla näiteks üks miljardik SKTst. Kui eelmisel aastal oli Eesti SKT suurus jooksevhindades 20 miljardit eurot, võiks väärtpaberi IPO ehk börsile tuleku hind olla 20 eurot. Osaku hind liiguks nagu iga päev ettevõtte aktsia hind, kui selgub uut infot majandustulemuste kohta. Nagu mainitud, sõltuks kvartalidividendi suurus majanduskasvu protsentidest. Eesti ei pea kõiki aktsiaid kohe börsile tooma, vaid emiteerima neid nii palju, kui tahab investoritelt laenata.

Sellised väärtpaberid oleksid taskukohased igale eestlasele ja annaks võimaluse panustada oma riigi majandusse ja saada osa majanduskasvust, kuna väärtpaberite hind kerkiks koos SKT kasvuga. Kuna tegemist oleks pikaajalise projektiga, võiksid sellest huvitatud olla ka pensionifondid. See tähendaks, et ka pensionifondid saaksid paigutada raha otse Eesti majandusse.

Investorid ei peaks kartma Eesti maksejõuetust, kuna Eesti riigi maksejõuetuks muutumise risk on 10aastase CDS (credit default swap) riskipreemiate alusel 80 lähedal. Norral on sama näitaja 30, USA-l 36 ja Saksamaal 32. 80 on seega üsna madal näitaja.

Kindlasti oleks praegu üks murekohti kvartalidividendi arvestamisel SKT korrigeerimised. Sest tihtilugu on riigid enda majanduskasvu tagantjärele ümber arvestanud. Kuid mõeldes sellele, et SKT arvestamine on riikidele suhteliselt uus asi ja seda enne 20. sajandit väga ei tehtud, on jõutud tänapäeval üsna kaugele ja tõenäoliselt paraneb arvestuse meetod ka tulevikus.

Võib ju karta ka seda, et riigid võivad petta majandusnäitajatega selleks, et investoritele vähem dividende maksta. Samas on ikkagi iga riik huvitatud kõrgest majanduskasvust, sest see tähendab kordaminekuid ka poliitilises mõttes.

Viimaste aastatega on finantsmaailmas toimunud palju uuendusi. Võtame või krüptorahad või eestlaste loodud TransferWise’i, mis aitab kiirelt ja soodsalt saata raha ühest maailma otsast teise.

SKT-väärtpaberid oleks samuti innovatsioon, mis aitaks riikidel vähendada sõltuvust võlakirjaturust, muuta laenu võtmist paindlikumaks, kaasates seejuures institutsioonide kõrval ka erainvestoreid. Ettevõtetel on võtta mitu näidet sellest, kuidas aktsiatega kaasatakse raha ilma, et see võlataset kasvataks. Samamoodi saaksid teha ka riigid. SKT-väärtpaberid võiksid olla riikide edasine suund laenu võtmisel. Siin võiksid riigid teha koostööd ning koordineerida võiks aidata ka Rahvusvaheline Valuutafond.

Eesti on riik, kus on ilmavalgust näinud mitu innovaatilist ideed, näiteks Skype ja e-valitsus. Eesti kohta on öeldud, et tegemist on tulevikku vaatava riigiga. Seega, enne kui võlakirjakuradile sõrm ulatada, tasuks kaaluda ka teisi lahendusi.