Milleks Eestile märk?

Eesti otsib taas oma märki. Seekord veeretatakse ebamugav vastutus riigi õlgadelt maha: selle asemel, et leida töö tegijaks kogemustega agentuur või disainer, on käimas rahvalik konkurss. Terve Eesti sai osaleda, žürii valis parimad välja ning rahvahääletuse ja teleshow(!) abil selgub võitja. Riigi poole pole hiljem võimalust süüdistavat näppu näidata. Ise tegite, ise valisite.

Siiamaani on palju nalja saanud konkursitööde keskmise tasemega. Probleem on aga oluliselt mitmekihilisem kui amatöörlikud logod.

Milleks riigile märk?

Selle konkursiga ütleb riik selge kõlava häälega, et tasuta konkursid on väga okei viis loovlahenduste tellimiseks. Milleks maksta disainerile tema töötundide eest, kui ta on ehk valmis tasuta kaasa lööma? Küsime kõigilt, maksame ühele. All jooksevad subtiitrid: disainer, sinu töö ei ole päris töö.

Ja see on mu igapäev. Ikka ja jälle kirjutavad suured ja väikesed kliendid meile järjekordsest konkursist, kuhu võiksime kogu tiimiga palehigis tasuta tööd teha. Lootuses, et äkki meil õnnestub ilma sisulise koostööta iludusvõistlus kinni panna. Ja nüüd annab riik sellele oma õnnistuse. Kuidas ma saan veenda üht ettevõtet head disaini raha eest tellima, kui riik ütleb, et loovtööd, need kasvavad tasuta?

Professionaalide töö väärtustamine eeldab valikute tegemist. Portfooliote võrdlemist, suhtlemist, valikuid ning vastutust. Vastutus on disainiprotsessi osa. See paneb sind sisuliselt kaasa mõtlema. Sa pead peeglisse vaatama, südamesse vaatama, disainerile silma vaatama, oma ülemusele silma vaatama. Sa pead usaldama teist poolt. Tegema päris otsuseid. Rääkima oma hirmudest ja muredest. Ja kui sa vastutad oma valikute ning tegude eest, hakkavad sündima päris asjad päris tähendusega. Mitte ükski konkurss ei suuda sellega võidelda.

Konkursid ei lahenda loovprobleeme. Konkursid lahendavad vastutusprobleeme.

Meie ees on mahavisatud võimalus päriselt rääkida, milline üks hea disainiprojekt välja näeb. Kuidas seda ellu viia, kuidas tellida. Kuidas selle väärtus paigutub advokaatide, keevitajate, politseinike ja luuletajate igapäeva kõrvale. Kunstiõpetaja Narvas või Võrus rääkimas lastele, mis on logo, milleks seda vaja on, kuidas seda teha? See jätaks meist maha palju suurema märgi kui kõik rukkililled ja kindakirjad kokku.

Allikas: Tajo Oja blogi

Autor: Tajo Oja