Eriline Ühendkuningriik

"It's the economy, stupid"

Sõjajärgse majanduse kuldne areng ja kaubavoogude muutumine määrasid lõpuks Ühendkuningriigi liitumise Euroopa Liiduga 1975. aastal, pärast kahte ebaõnnestunud katset 1963. ja 1967. aastal. Ühest küljest ei soovitud alguses liituda, kuna kaubanduslik läbikäimine toimus peamiselt (Briti) Rahvaste Ühendusega ja poliitilisedki siirded olid üleilmsed. Hiljem aga ei lasknud Charles de Gaulle neid ligi enne, kui ühisturu ja põllumajanduspoliitika põhijooned olid ära otsustatud. Euroopa Liidu siseturg ja kaubandus on ka valdkonnad, kuhu Ühendkuningriigi panus Euroopa Liidu arendamisel on olnud suurim. Selles osas on ka Eesti ja brittide ning teiste liberaalse meelsusega riikide vaated olnud alati väga sarnased. Ka käimasolevatel läbirääkimistel Ühendkuningriigi suhte üle Euroopa Liiduga on majandust puudutav tervelt 2/3 teemade ringist.

Konkurentsivõime tõstmine on ka üks neist valdkondadest, mis läbirääkimistel kõige hõlpsamalt lahenduse leiab. Euroopa Komisjon on juba energia, kaupade, teenuste ja kapitalituru ning digimajanduse arendamisega fookuse kasvule ja majandusarengule pannud. Ühtlasi on teadlikult pidurdatud eelkäija küllaltki vohavat õigusloomet. Kuid aeg võib muutuda ja seetõttu soovivad britid näha täiendavaid garantiisid, et õigusloome oleks ühest küljest senisest kvaliteetsem ja ajaga kaasas käiv ning alluks ka suuremale riiklikule kontrollile.

Euro ja nael

Üks aspekt, mis brittide suhte Euroopa Liiduga unikaalseks muudab, on alusleppesse kirjutatud erand euroalaga ühineda. Teine sarnast erandit omav riik – Taani – on praegu ainus eurokõlblik riik ja isegi euroalasse mittekuuluvana sellega kõige lähemalt seotud, kuuludes muu hulgas ka vahetuskursimehhanismi. Samas on euro Euroopa Liidu valuuta, ühtaegu nii selle eesmärk kui poliitika. Peale nimetatud kahe riigi on kõik teised riigid ühel hetkel euroala liikmed. Britid arvestavad selle ettevaatega ja soovivad omale teatud garantiisid, et nende erandlik olukord ei kujuneks tulevikus poliitiliseks püsiüksinduseks. Kartus ei ole ilmselt liiga põhjendatud, sest nii nagu USA president Truman ei leidnud omale „ühekäelist majandusnõunikku“ (one-handed economist), nii on vaevalt karta sedagi, et majandushinnangute paljusus euroalal kokku kuivab. Meid kõiki ühendab aga asjaolu, et siseturg ja kapitali vaba liikumine on üks Euroopa Liidu alustala, ning äsjane sügav finantskriis on alles üsna selgelt kõigi tahavaatepeeglis.

Suhe euroala ja sellesse mittekuuluvate riikide vahel pakub huvi ka tänastele mitteliikmetele, sest just selle koha pealt kardetakse siseturu majanduslikku ja ka poliitilist kärisemist kahekiiruseliseks Euroopaks. London City kui üks maailma finantskeskusi moodustab Briti majanduse selgroo, kuid on samas ülioluline ka kogu muule Euroopa majanduse vereringele. Londoni olemasoluta koliks ilmselt kõik kiire kasvuga Euroopa iduettevõtted otsejoones Räniorgu. Seda kõike arvestades viiakse sisse mõlemat pidi toimiv põhimõte, et valuutade alusel diskrimineerimine ei ole põhjendatud, ning Ühendkuningriigi keskpank saab jätkuvalt piisavalt Euroopa suurimat finantskeskust järelevalvata, seda küll ühise Euroopa reeglistiku alusel ja koostöös järelevalveasutustega. Et Briti rahvusvaluuta ei osutuks naelaks euroala kirstus, on kõigile euroala riikidele oluline, et mingit otsest ega kaudset vetot ühelegi euroalavälisele riigile ei tekiks ning säiliks võimekus ja suutlikkus igas olukorras ja ajal otsuseid langetada.

Isikute vaba liikumine ja sotsiaaltoetused

Ei ole mingi saladus, et kõige vastuolulisem teema nende läbirääkimiste kontekstis oli juba alates tooride valimismanifestist just isikute vaba liikumise teema. Kõik Euroopa Liidu põhivabadused on omavahel tugevalt mitte ainult majanduslikult, vaid ka Euroopa Liidu alustalade kaudu seotud. Teisalt, sotsiaalsüsteemide korraldamine ja nende kestlikkus on jätkuvalt liikmesriikide pärusmaa. Juba algusest peale oli selge, et kui töötajate lapsetoetuste ekspordi lõpetamise nõue ning nelja aasta pikkune piirang sotsiaaltoetustele osutuks ultimatiivseks, siis sellega murduks ka kaameli selgroog. Kuudepikkused konsultatsioonid on tänaseks viinud ettepanekuteni peretoetuste indekseerimiseks vastavalt lapse asukohale (maksab töökohariik) ning hädapidurini, mis võimaldaks erakorralise surve korral sotsiaalsüsteemile küll piirata töökohal saadavaid toetusi (in-work benefits), kuid mitte piirata võimalust töötada või elada. On vist oluline märkida, et brittide töökohatoetused on Euroopas oma kohese saadavalolekuga üsna unikaalsed ning kolmandate riikide kodanikel neile juurdepääs puudub. Muudatused tänaseid töötajaid ei puudutaks ega tooks kaasa ka vajadust aluslepinguid muuta.

Euroopa Liit on ühistel väärtustel põhinev vabatahtlik ühendus, milles kedagi jõuga kinni ei hoita, aga ühisest saiast ainult rosinaid urgitseda ka ei saa. On õigused ja on kohustused. Täna ei ole britid oma suhtega rahul ning tänastel tingimustel seda oletatavasti jätkata ei soovi(ks). Euroopa Liidule on kombeks sellises olukorras lahendusi otsida. 5. veebruaril toimunud esimeste läbirääkimiste põhjal võib ilmselt tõdeda, et Ülemkogu eesistuja Donald Tuski ettepanekute alusel on võimalik peatselt kokkuleppele jõuda. Kui 1957. aastal ei soovitud liitu veel halvimaski unenäos, siis vaevalt kümme aastat hiljem leiti see igati enese huvides olevat. Ka võimalik kokkulepe võib kunagi viia uue suhteni. Kuid on üsna selge, et üheskoos oleme tugevamad ja seesolek annab uue võimaluse. Ära iial ütle iial, kõlas kunagi ühe Briti superametniku hoiatus ning umbes brittide liitumise aegu sõnas legendaarne Belgia ja Euroopa poliitik Paul-Henri Spaak, et Euroopas on üksnes väikesed riigid, kuid ühed mõistavad seda ja teised seda (veel) ei tunnista. Peaks Ühendkuningriik lahkuma, jääks märksa väiksemaks Liit, kuid veel väiksemaks Britannia.