Tasakaalustage tuulikukeelud lubadega

Kuidas saab nii olla, et keegi kuskil võtab ja värvib sisuliselt terve Eesti kaardi värvidega, mille tähenduseks on erinevat sorti piirangud? Nii on paraku juhtunud radarite ja luureseadmete kaitsevööndi kaardiga aastal 2016. Alles aastal 2011 oli sama kaart arusaadav ja mõistlik, kus Eesti nelja nn NATO radari – Ämari, Kellavere, Otepää ja Muhu ümber olid 50 kilomeetri raadiusega tundlikud tsoonid, kus tuulikuid sai püstitada ainult erikokkuleppel kaitseministeeriumiga. Ülejäänud Eesti oli piirangust vaba.

Leevendamaks olukorra drastilist muutumist ja sellega kaasnevat tuleviku ebastabiilsust, on ülimalt oluline lisaks keeldudele välja töötada ka positiivne programm ehk joonistada sama värviline kaart kohtadest, kus saab tuulenergiat edendada.

Tuulenergia on Eesti suurim taastuvenergia ressurss, võimaldades toota puhast ja kütusevaba energiat nii Eesti enda vajaduste tarbeks kui ka ekspordiks, tuues lisaks Eestisse nii investeeringuid, töökohti kui ka nõudluse kohaliku tööstuse ja innovatsiooni järele. Taastuvenergia hajutatud tootmine ja seega suurem lõimumine Euroopa energiamajandusega suurendab ka meie energiajulgeolekut. Vaenlane, kelle pärast me üldse radaripildi kvaliteedi pärast nii väga muretseme, on korduvalt kasutanud energiakandjaid kui agressiooni vahendeid. Seda haavatavamad on kontsentreeritud energiavood ja jõujaamad võrreldes hajaenergeetikaga.

Kuna uuenenud kaitseriskide olukorras on tuuleenergia arendamine Tallinnast idapoole sisuliselt välistatud, tuleks üle vaadata Lääne-Eesti tuuleenergia planeeringud ja leida uusi tuuleenergia tootmiseks sobilikke kohti nii Lääne- kui ka Pärnumaal, saartel, miks mitte ka Kesk-Eestis, kuid ennekõike Eesti läänepoolsetes territoriaalvetes, sest meretuuleparkidega on võimalik ühes kohas toota energiat kümneid kordi rohkem võrreldes maismaaga.

Samuti tuleks kehtestada paljude teiste riikide eeskujul regulatsioon, kuidas tuuleenergia arendajad saaksid rahaliselt panustades parandada tuuleparkide tõttu halvenenud radaripilti. Üldjuhul tähendaks see nn abiradari soetamist ja sellega kaasnevate kulude hüvitamist. Selline variant oleks mõeldav eelkõige suurte projektide puhul, kus eelarve võib vastava lisakulu ka välja kannatada.

Kui tuulikud ja radarid sobivad kokku meie liitlaste juures, kes enamuses omavad neid meist oluliselt rohkem, siis kindlasti peab see nii olema ka Eestis.