Hiina valmistub rahašokiks

Selle aasta majanduskasvu eesmärgiks on Hiina valitsus seadnud 6,5–7% ning selle saavutamine on ka majanduspoliitika põhieesmärgiks. Selleni jõudmiseks kasutatakse Hiinas mahukaid eelarvekulutusi, kohanduvat rahapoliitikat ja koos sellega, tugevat laenukasvu.

Kuna laenukasv on majanduse nominaalkasvust olnud tublisti kiirem, siis on tulemuseks võla järsk suurenemine SKP suhtes. Bank for International Settlementsi (BIS) andmetel on Hiina koguvõlg kasvanud juba 249 protsendini SKPst, mis on küll kõrgem näitaja kui arenevatel turgudel keskmiselt, kuid täiesti võrreldav Ameerika Ühendriikide ja euroala koguvõlaga.

Veel üheksa aastat tagasi ulatus Hiina koguvõlg ”vaid” 166 protsendini SKPst. Nii kiiresti nii suure raha tõhus ja võimalikult väheste riskidega tootmisse paigutamine on väga keeruline. Seda enam Hiinas, kus suur osa laenudest on läinud ebaefektiivsetesse riigiomanduses olevatesse ettevõtetesse. Kui siia lisada veel majanduskasvu aeglustumine ning ettevõtete väiksemad käibed ja kasumlikkus, mis raskendab suurema võlakoormusega toimetulemist, siis ongi tulemuseks halbade laenude kasv. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) arvestuste järgi on juba ligikaudu 16% ettevõtetele antud pangalaenudest potentsiaalse riskiga ning probleemseid laenusid on 5,5%.

Kui laenud ei lähe piisavalt tootlikesse projektidesse, võib ettevõtete suurenev võlakoormus vähendada nende investeerimisvõimalusi ning see aeglustab omakorda majanduskasvu. Pangalaenude kõrval finantseerivad Hiina ettevõtted ennast üha rohkem ka võlakirja- ja aktsiaturgudel. Hiina laenuturul on riigi toel töötavate suurpankade kõrval jätkuvalt suure mõjuga finantsasutused, millel ei ole õigust hoiuseid koguda – need sõltuvad seetõttu pankade finantseerimisest, kuid kannavad endas ka suuremaid ohte. Ettevõtete bilansimahu vähenemine, halbade laenude kasv ja Hiinas vähearenenud kapitaliturgude koosmõju lisab finantsstabiilsusele täiendavaid riske.

Hiina finantssektor on üha enam integreerumas rahvusvaheliste finantsturgudega, mille tõttu võiks arvata, et tõsisemad probleemid panganduses kanduksid ka teistele turgudele. Samas tuleks arvestada, et suur osa Hiina koguvõlast on kodumaine ja seotud riigiga – kodumaised, sageli riigi toel töötavad finantsasutused on laenanud riigiomanduses olevatele ettevõtetele.

Halvema stsenaariumi korral saaks valitsus riigieelarve kaudu pangad rekapitaliseerida ja vähendada sellega riske finantssektoris. Hiina majandus toimib jätkuvalt suures ulatuses riigi juhtimisel. Kuigi selle riigi reservid on viimasel ajal vähenenud, on need veel võrdlemisi suured (3,2 triljonit dollarit), et tulla lühemas vaates toime finants­šokkidega või vähemalt neid pehmendada.