Sidrunijaht jättis kõik püksata

Tõsi, võitu üritasid enda kasuks vormistada nii poliitikud kui ka ettevõtjad. Kuid olukorras, kus ainus eesmärk oli omakasu võimalikult suureks ajada ja võimalusel vastaspoolele käru keerata, lõppes kõik fiaskoga.

Ideel, et riik võiks omada taristut, olgu selleks praamid, auto- või raudteed, on kahtlemata jumet. Juhul, kui nende kasutamine on avatud või konkursi korras kõigile kättesaadav.

Iseenesest on otsus, kas praamiliiklust mandri ja saarte vahel peaks korraldama riiklik moodustis või erafirma, korraga nii majanduslik, ideoloogiline kui ka poliitiline. Aga kui otsus on langetatud, peaks selle ellu viima.

Läks aga vastupidi. Just otsustamise järel hoogustus väljapressimine, venitamine, võimuvõitlus ja lihtsalt jonn, mis viis selleni, et kaotajaks osutusid nii poliitikud kui ka ärimehed, aga eelkõige saarte ja mandrielanikud.

Poliitilisel tasandil on kahtlemata suurim Reformierakonna vastutus. Kuigi tuhka peaks pähe raputama ka teised võimuerakonnad, sotsid ja äsja kampsunid selga tõmmanud isamaalased, kes üritasid sogases vees kala püüda. Siiski, peamiselt on pea kaks aastakümmet Tallinna Sadama tegevust ja tegevusetust suunanud Reformierakond. Seejuures on teenimatult palju tähelepanu saanud korruptsiooniskandaali eel sadama nõukogu juhtinud Remo Holsmer, kuigi niiditõmbajaks oli ligi 16 aastat Neinar Seli.

Just Seli ja tema meeskonna kätes oli see, et Tallinna Sadam hakkaks kohe hangeteks ja muuks vajalikuks ette valmistuma. Ometi seda ei tehtud ja asi venis. Partei võib ju püüda endalt seda pattu maha pesta, kuid see plekk jääb. Täispanga peale minnes mängis Reformierakond end oma võttest selili.

Pole ilmselt saladus, et saarteühendust pidanud ärimeeste juures käisid juttu vestmas ja asju arutamas kõigi võimuerakondade, nii Reformi, IRLi kui ka sotside esindajad. Samuti pole saladus, et ettevõtjatelt küsiti sidruneid ehk kuni seitsmekohalist rahasummat, mida Vjatšeslav Leedo on kohtus tunnistanud. Tõsi, pole üheselt selge, kes täpselt ja kellele raha küsis.

On ka kahtlus, et praamihange, mis toob peagi liinile Pireti, Tõllu, Leigeri ja Tiiu, oli korruptiivne. Tallinna Sadama endised juhid Allan Kiil ja Ain Kaljurand astuvad ilmselt uuel aastal juba ka kohtu ette.

Võib ju väita, et küll on hea, et korruptandid kätte saadi. Kuid võib ka näha, et kui sadama juhtkond Reformierakonna toel „nagu soomusrongis“ poleks istunud, poleks nad ka oma kuritegusid teoks teinud. Just Kiili ja Kaljuranna tehingu tõttu on valmivate praamidega sedavõrd palju jama.

Muuseas, kas olete tähele pannud, et üks grupp on pildilt täielikult kadunud. Ministeeriumi ametnikud, kelle ülesanne on muuhulgas riigile kasulikke otsuseid läbi suruda ja ka järelvalvet korraldada, on kuss nagu kuldid rukkis. Ilmselt õigusega, sest tulemus on kehv.

Vjatšeslav Leedole ja Olav Miilile võib paljugi ette heita, kuid nende teenus mandri vahel oli laitmatu. Samuti olid nad riiki (või riigilt) teeninud kaks aastakümmet. Mõni ametnik saaks selle eest teenetemärgi ja eluaegse pensioni. Ebamugavatele ärimeestele näidati koht kätte neid üleolevalt üle parda visates ja tagantjärele tänitades. Tolku sellest oli ütlemata vähe. 

Eriti rumal oli see olukorras, kus uuel riigifirmal TS Laevad polnud ühtegi laeva, samas kui Miilil/Leedol oli uusi laevu kohe mitu ning mõistliku tehingu sõlmimisel oleks nii lambad terved kui ka hundid söönud (või vastupidi).

Põhjendus, justkui takistanuks seda mõistlikku tehingut hirm, et selle taga nähakse korruptsiooni, ei näi täna üheltki poolt usutav, sest samal ajal käidi sidrunijahil ja punuti skeemi, et veel uuemate praamide tellimiselt miljon enda tasku pista.

Tulemuseks see, et riik on praamitu ning Leedo ja Miili lekkiva äriplaani järgi uhavad Saaremaa ja Hiiumaa (sic!) uute nimede all kahjumlikult mööda Elbe jõge. Ning TS Laevad juht peab kokku keedetud suppi alandlikult helpima, naasma nendesamade ärimeeste juurde, et kahjulikult vanu laenu rentida. Kes võitis? Kuulen vaikust.

Kõige suuremad kaotajad on kõik Eestimaa elanikud, ettevõtjad ja turistid, kel saarele asja on. Nende inimeste elu on segi löödud, toodagu vabanduseks mida iganes. Ja seda juba teist aastat jutti. Näiteks Äripäev on kirjutanud, kuidas Hiiumaa ettevõtete lepingud kõrbevad. Tekkinud kahju on mõõtmatu.

Muidugi saab öelda, et andke aega atra seada – oleme veel algajad ja kohati rumalad ning peagi loksub kõik paika. Aga olukorra teebki tragikoomiliseks see, et see oleks sootuks teine, kui oleks leidunud kübetki tahet seda paremini teha. See aga ei huvitanud justkui mitte kedagi.

1990ndate alguses sai kurikuulsaks Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdini ütlus: „Tahtsime parimat, välja tuli nagu tavaliselt.“ Võimu, raha ja mängualtid Eesti poliitikud seekord isegi ei tahtnud. Vähemalt mitte esimeses järjekorras.