Sotsiaalmeediasse riputatud või uudisteportaalidesse saadetud pardakaamerate videotest on saanud kaasaegne omakohtu mõistmise viis, mis ei kaitse videos virvendajate huvisid ega anna neile sõna, leiab Äripäeva ajakirjanik Mari Mets.
- Mari Mets Foto: Andras Kralla
Mustvalge tõestus, et midagi juhtus täpselt nii, nagu kirjeldatud, on ajakirjandusele üks väärtuslikem materjal. Videosalvestused kahtlemata on seda, kuid pardakaameratega filmitud videotes ei ole absoluutne tõde enamasti pildil ja sellist materjali ei tohiks kergekäeliselt avaldada.
"Näe, vahi lolli!"
Advokaat Tambet Toomela rääkis hiljuti „Terevisioonis“, et pardakaameraid sõidukite küljes võib põhjendada õilsa eesmärgiga näidata hiljem liikluses toimunut ja tõendada kindlustusandjale, et mina polnud süüdi. Tegelikult mõistetakse pardakaameratega meedias justkui omakohut: kahe liikleja vahelist juhtumit filmitakse ja monteeritakse valikuliselt, aga hiljem ei pruugi toimunu kvalifitseeruda üldse liiklusrikkumisena. Video meediasse lekitamisega üritatakse luua negatiivset fooni teise poole kohta, kellega vahejuhtum toimus. Lihtne on muuta täiesti võõras inimene naerualuseks ja anda rahvale võimalus öelda: „Näe, vahi lolli!“
Lisaks on pardavideote avaldamisega enamasti tagamata teine ajakirjanduse põhimõte – anda vastaspoolele sõna, olgu ta kui tahes süüdi või kui tahes süüdimatu liiklushuligaan.
Ma ei väida, et pardakaamerad tuleks ära keelata või et neid ei tohiks liikluses üldse kasutada. Küll aga nõustun Toomelaga, et neid videoid ei tohiks igaüks oma suva järgi sotsiaalmeedias või kergekäeliselt sellist materjali avaldavas meedias levitada. Nii võib teha kahju ka täiesti kõrvalistele inimestele, kes jäävad häbimärgistavale filmilindile vastu oma tahtmist.
Vajame reegleid ja kainet mõistust
Kindlasti on ka õnnestunud näiteid pardakaamerate kasulikust mõjust. Kui näiteks akuutse liiklusraevu all kannatavad autojuhid, kes ähvardavad kaasliiklejaid pesapallikurikaga, saavad häbiposti panduna oma õppetunni ja enam kunagi nii ei tee. Samuti teised autojuhid, kurikas tagaistmel, saavad selge signaali, et see on lubamatu. Samas teab avalikkus (sotsiaal)meediast kuulsaks saanud pesapallur-liiklejate kohta vaid poolt tõde ja kõige õigem oleks saata see videomaterjal politseile, mitte kodanikuajakirjanduse viljelejatele.
Me vajame selgemaid reegleid laiemalt isikuandmete kaitse ning täpsemalt pardakaamerate kasutamise ja nendega tehtud videote levitamise kohta. Need vähesed olemasolevadki pole piisavalt teada.
Seotud lood
Riigi loodud IT-majad pakuvad erasektori IT-ettevõtetele järjest rohkem konkurentsi. Võisteldakse tööjõuturul, IT-firmadel on oht muutuda tööjõurendi pakkujateks, selgitavad saatekülalised Äripäeva raadios.