Lepime leketega

Kui ajakirjanik saab enda käsutusse salajased dokumendid, siis ei ole tal avaliku huvi olemasolul teist võimalust kui info paikapidavust kontrollida, anda asjaosalistele võimalus infot kommenteerida ning avaldada tema kätte jõudnud salajane materjal võimalikult kiiresti - sõltumata sellest, kuidas dokumendid on saadud või mis on lekitamise motiiv. Teenides avalikkuse huve, võib ajakirjanik paratamatult teenida ka lekitaja huve, kelle motiivid ei pruugi ajakirjanikule meeldida. Ent avaldamise üle otsustamisel ei saa viimasest lähtuda, sest mis tahes info avaldamine võib olla kellegi huvides ja vastupidi.

Sarnases olukorras on praegu need ajakirjanikud, kelle käsutuses on Savisaare ja mõjukate ettevõtjate kriminaalasja toimik ehk prokuratuuri ja kaitsepolitsei uurijate kogutud tõendid. Otsus see materjal avaldada tähendab, et avaldatakse ühe osapoole seisukohad, mis saavad meedias võimenduse. Sellele viitas riigikohtu kohtunik Eerik Kergandberg Postimehes ilmunud arvamusartiklis, kus ta info lekkimist kommenteerides juhtis tähelepanu sellele, et kriminaaltoimikus ei ole kohtumenetluse teise poole ehk kaitse arvamust, kriitikat ja nende tõendeid. See on oluline tähelepanek, mida tuleks lekkinud materjale avaldades ja lugedes meeles pidada. Pahategude uurimisel tunduvad uurijad ning nende koostatud kriminaaltoimik usaldusväärsem allikas, võrreldes kahtlustatavate ja süüdistatavatega ning nende kaitsjatega.

Kes saab lekkimisest kasu?

Viimasel nädalal on palju arutletud teemal, kes võis olla lekitamise taga. Laias laastus on lekkekohti kaks: kaitsjad ja süüdistajad. Süüdistatavate motiiviks on peetud soovi algavat protsessi nõrgestada. Lekitades materjalid ajakirjandusele, saab väita, et õiglane kohtupidamine pole enam võimalik, sest ajakirjanduses on süüdistatavad juba enne kohtusaalis toimuvaid arutelusid süüdi mõistetud. Selle motiivi võib seada kahtluse alla väitega, et suurema osa süüdistatavate jaoks ei tundu praeguses olukorras olevat mõistlik esitada meediale vastaspoole argumendid ilma, et nad oleksid nendega tutvunud ja neil oleks olnud võimalik neid enda argumentidega täiendada. Või miks anda ajakirjandusele süüdistajate kogutud materjal, kui on võimalik, et osa sellest materjalist ei jõuagi hiljem kohtutoimikusse?

Teisalt võib kedagi süüalustest tõugata dokumente lekitama soov kogu see jama kiiresti kaelast ära saada, nii et teema ühe soojaga ajakirjanduses ära hekseldatakse, ja vältida nii olukorda, kus ebameeldiv teema oleks paralleelselt kohtuprotsessiga pikka aega avalikkuse rambivalguses. Kohtuprotsessi alguses pole sellel materjalil enam erilist uudisväärtust ning seetõttu võib ka meedia huvi protsessi vastu olla tagasihoidlik.

Ainsana võib minu hinnangul süüdistatavatest kriminaalasja kohtueelsest massiivsest kajastamisest kasu saada uuenenud juhtkonnaga Keskerakond. Nende motiiv võib olla saba ühe ropsuga ära raiuda, mitte seda jupiti tükeldada. Teine motiiv võib olla seotud Savisaare mõttega konkureerida Keskerakonnaga sügisestel valimistel. Allajäämine Keskerakonna juhi valimisel on tekitanud võimaluse, et ta proovib Tallinnas kohalikel valimistel võimu säilitada nn Savisaare nimekirjaga. Avaldatud materjalid ei pruugi devalveerida Edgar Savisaare nime Lasnamäel, kuid võivad nõrgestada Savisaare positsiooni Keskerakonnas ja muuta tal keerulisemaks leida toetajaid, kes aitaksid teha erakonnast sõltumatut valimiskampaaniat. Sarnane motiiv võib olla ka näiteks kaitsepolitsei uurijatel.

Süüdistajate ja uurijate motiiv võib ka olla lekitamise abil muuta avalikuks selline info, mis kohtulikule arutelule üldse ei jõua või variseb arutelu tulemusel ehk kaitsjate argumentide ärakuulamisel  kokku ja osutub konkreetses süüasjas ebaoluliseks. Pärast kohtu sellist hinnangut on keeruline kogutud infot meedias võimendada, sest see ei pälviks enam nii suurt tähelepanu kui praegu.

Karistuse tegelik mõte

On üks huvitav detail, millele pole kuigi palju tähelepanu pööratud. 2014. aasta augustis avaldas Delfi meelelahutusportaal Publik info, kuidas Edgar Savisaar kohtus Meritoni hotellis ühe avalikkusele tundmatu naisega. Tollases uudises teatati, et pealtnägijate sõnul toimus salapärane kohtumine hotellis umbes poolteist tundi ning kirjeldati ja pildistati seda, kuidas Savisaar ja temaga kohtunud naine hotellist lahkusid.

Delfi ei ole avalikustanud ja võimalik, et ka täpselt ei tea, kes olid need pealtnägijad, kes sellest kohtumisest ajakirjanikke teavitasid. Lekkinud kriminaalasja materjalidest saime teada, et sel perioodil jälgisid kaitsepolitsei töötajad Savisaart ning salvestasid varjatult tema kohtumisi. Seega võis uurimise tulemusena kogutud info osaliselt lekkida meediasse juba varem ehk ajal, kui seda koguti kohtu loal varjatult ja asjaosalistele teadmata.

Eespool kirjeldatu tõttu paistab mulle poliitikute katse kriminaalasjade lekkimist eri meetmetega takistada võitlusena tuuleveskitega. Samuti tundub ülekohtune ajakirjanduse kritiseerimine lekkinud dokumentide avalikustamise pärast.

Mõistlikum oleks sellega arvestada, et taoliste oluliste ja ühiskonda puudutavate kriminaaluurimiste materjalid võivad enne kohtupidamise algust avalikuks saada. Seetõttu tasub kaaluda riigikohtunik Eerik Kergandbergi ettepanekut, mille kohaselt võiks enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kriminaaltoimiku materjalide ulatuslik ajakirjanduses avaldamine tuua kaasa süüdistatavate karistuse vähendamise.

Võib vastu väita, et sellise ettepaneku teostamisel võib kaitsjatel tekkida lisamotiiv materjale lekitada, lootes nii enda kaitsealuste karistust kergendada. Ja see pruugi vähendada ka süüdistajate või uurijate motiivi materjale lekitada, sest juba praegu võib lekitamise eesmärk olla süüaluste häbistamine ehk osaline karistamine enne kohtuotsuse jõustumist. Seega ei pruugi Kergandbergi ettepanek aidata küll lekitamist vähendada, vaid pigem soovitab arvestada karistamisel Eestis levinud praktikaga. Seejuures ei ole ka vastuolu karistamise eesmärkidega, milleks on hoida tulevikus inimesi uute kuritegude sooritamisest.