Meelis Mandel • 25 detsember 2016
Jaga lugu:

Nägemist, hirmud! Tere tulemast, pragmatism!

Foto: Andras Kralla

2016. aasta üks olulisemaid märksõnu oli pea kõigi aasta alguses kardetud hirmsate asjade teoks saamine. Brexit, Trump, Keskerakonna valitsus, sõjahirm, põgenikud. Oli aasta, kus valitsesid emotsioonid, kirjutab Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Niisamuti võiks järgmist aastat iseloomustada see, et need 2016. aasta hirmsad asjad ei osutugi teoks saades nii hirmsateks, kui ennist oli arvata. Tulemas on aasta, kus valitsevad hoopis pragmaatilisemad tuuled.

Võtame näiteks Suurbritannia lahkumise EList ehk Brexiti. Kuigi Eesti kaotas ühe liberaalsema partneri Brüsselis, võivad britid sellest otsusest aastate perspektiivis majanduslikult rohkem võita kui kaotada. Igal juhul rohkem võita, kui enne rahvahääletust arvati. Kui räägime muidugi eeskätt majandusest ega puuduta solidaarsust või teisi üllamaid ELi aluspõhimõtteid. NATO mõttes on näha, et britid soovivad pigem ennast rohkem ses vallas tõestada pärast EList lahkumist.

Majandusele hoogu juurde

Niisamuti USA uus president Donald Trump, kelle valimislubadused, sh suurejoonelised investeeringud infrastruktuuri, annavad majandusele veel hoogu juurde. Ja jällegi, seda siis, kui jätame kõrvale salliva demokraatia aluspõhimõtted ning keskendume puhtalt pragmaatikale, mida Trump vägagi väljendab. Pealegi ei ole seni veel märke, et Trump lääne demokraatia tahaks või suudaks pea peale pöörata.

Või võtame Eesti uue, vasakpoolse valitsuse Keskerakonna juhtimisel. Esialgne kerge eufooria Reformierakonna opositsiooni surumisest asendus hirmuhigiga, kuid ehkki keeluühiskonna ilminguid on näha, võib seni uue valitsuse otsuseid ettevõtjale mitte väga hulludeks pidada. Uued maksud ei aita kindlasti ettevõtluse arengule kaasa, kuid nad ei tundu õnneks ka nii suured olevat, et seda hullusti pärssida.

Kui süda on õiges paigas

Ma saame loogiliselt võttes aru, et sõjahirmu oli vaja jagada, et NATO üksused siin lõpuks saapa maha paneksid. Mida nad kevadel siis ka teevad. Järgmisele aastale ette vaadates võib arvata, et Eesti sõja- ja Venemaa teemaline kommunikatsioon muutub rohkem Soome sarnasemaks. Rohkem pragmaatilisemaks.

Eestisse saabuvatest põgenikest ei oskagi juba praegu midagi suurt rääkida. Vaikselt neid siia tuleb ja vaikselt nad kohanduvad. Erinevalt Lätist või Leedust, kust sisuliselt kõik saabunud põgenikud Saksamaale jalga lasknud, püsivad “meie” omad tänu ametnike ja vabatahtlike heale tööle õnneks siin. Emotsioonid on asendunud hoopis rahuliku töötegemisega.

Eestlased on oma loomuselt üsna pragmaatilised. Me ei ole küll türklastele sarnaselt nii head diilimehed, kuid selline vaikne nohisev töötegemine meile sobib. Loosungid, lipud ja karjatused mitte nii väga. Seega, pragmaatilisus ehk sobiks. Juhul, kui aated ja ideed ja süda on õiges paigas. Aga vist on. Eks?

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt